RAAMATUBLOGI: Neetud põlvkond või hakklihamasinasse lükatud õnnetud inimesed
Teise ilmasõja lõpust on vett aastaid merre voolanud ja alles nüüd hakkab Saksamaa lahkama seda, mis juhtus kaheksa kümnendit tagasi. Räägitakse, et rahvuse mälu ulatub ajas tagasi nõnda kaua, kui püsib elus viimane sündmuse pealtnägija ja siis algab vaikne ähmastumine. Ehk tõesti, sest esimesest ilmasõjast enam palju ei räägita, üksikud meenutused ja mälestusüritused, ent mitte eriti sügavad, sest kes see ikka ammuseid aegu mäletab.
Kõrvaltegelastel läheb sõjaõuduste kustutamine mälust kergemini, eriti kui uued lahingud peale tulevad. USA jaoks oli 1945. aastal lõppenud tapatalgud vaid killuke ajaloost, Vietnam, kus tappa saadi, on märksa rohkem rambivalguses. Ent Vietnamis sõdinud, kes pääsesid, on tänini elus ehk siis mälupulk pole veel kustutatud.
Teisalt Venemaa meenutab Suurt Isamaasõda uhkusega ja ilmselt kaua, sest see oli viimane sündmus, kus impeerium rahvusvaheliselt midagi olulist korda saatis, edasine on olnud klounaad.
Saksamaa, sõja vallapäästjaga, on teised lood. Praegu, jah, on sealmail kõik ilus ja õitsev, aga just hea elu jätabki aega tegelemiseks mitteolulisega. Sest miks lahata toonase sõjapõlvkonna olemust, kui see midagi ei muuda. Ent teisalt – miks mitte?
Raamatu „Neetud põlvkond” motoks on kunagise liidukantsleri Helmutu Schmidti sõnad: „Ma tahan, et faktid saaksid teatavaks ja moraalselt hinnatud. Aga selle kordaminekust lõigatakse end ise ära, kui alustuseks solvata 19 miljonit Wehrmachti sõdurit või lasta 19 miljoni sõduri lastel uskuda, et nende vanemad on süüdi, ja et me ise oleme nüüd targemad, moraalselt korras, ja kui oleksime tol ajal elanud, oleksid meist saanud vastupanuvõitlejad.”
Saksamaa praegune põlvkond elab kui lilleaias ja on võtnud nõuks süüdistada vanemaid ja vanavanemaid, et nad 1939. aasta 1. septembril, kui ilmasõda hakkas, maailma kummuli keerasid. Mõistagi on sakslastel raske leppida oma minevikuga – me päästsime valla sõja ja holokausti ning tapsime miljoneid süütuid inimesi. Ja süüdi pole meie, vaid nemad, too neetud põlvkond. Ehk nagu autor kirjeldab, lüüakse mõtetes, juttudes ja sotsiaalmeedias tempel kõigile toonastele sõjas ning see tähendab, et ka holokaustis osalenutele: „Kõik teadsid sellest!”, „Kõik tegid kaasa!”, „Kõik on süüdi!”.
Christian Hardinghaus ei ole sõjapõlvkonna üleüldise süüdistamisega nõus ning üritab läbi kuraditosina lahingutes käinud mehe loo näidata tegelikku pilti. Tavaline sõdur ei teadnud koonduslaagritest ja juutide tapmistest vähimatki ega uskunud seda, kui juhtunust kuulis. Nii räägivad need, kes ilmasõja kaasa tegid.
Kuraditosin intervjuud... Nendega, kes läksid lahingutesse sõja teises pooles. Miks nad läksid? Eriti siis, kui oli teada, et Saksamaa langeb? Milline oli nende moraalne pale? Minna ja tappa teisi inimesi... Mis neid innustas? Miks nad ei loobunud? Mida nad läbi elasid? Millise taaga nad endaga kaasa võtsid?
Vaevalt need sõja kaotanud sõdurite lood Saksamaa rahva mõttemalli muudavad, aga neid on ääretult huvitav lugeda. Ja tõmmata paralleele meie endiga. Ka meite mehed läksid omal ajal tapma, sest mida muud see sõda on, aga meie jaoks pole nad neetud põlvkond, vaid hakklihamasinasse lükatud õnnetud inimesed.
