RAAMATUBLOGI: Island on ka päikeselisel suvel tume paik
Ragnar Jonassoni sarja „Pime Island” kaks esimest raamatut „Lumepimedus” ja „Ööpimedus” olid head, „Pimedusse mattunud” aga tõeline pärl.
Olgu alustuseks öeldud, et mõistlik oleks alustada sarja esimesest teosest, sest tegu on kogukonnalooga, kus tegelased, nende elu ja suhted arenevad tasapisi. Kõik saab alguse sellest, et noor politseinik Ari Thor Arason võtab vastu töö Põhja-Islandi linnakeses või õigemini pigem kalurikülas Siglufjörðuris, mis peaks olema rahulik ja idülliline paik, aga pole seda kaugeltki mitte.
Tumedust on nii Ari Thori esimeses kui teises saagas, kuid kolmandas peaks õhkkond olema päikeselisem, sest on suvi. Tühjagi, see on ju Island – vulkaanituhk matab valguse pimedusse ning seda nii otseselt kui kaudselt sest fjordi kallastel pekstakse jõhkralt surnuks üks mees.
Island tundub olevat tõsiselt sünge paik, kus näikse igaühel olevat tumedad saladused, mida soovitakse varjata, Nii ka noorukesel telereporteril Isrunil, kes soovib end meeste maailmas kehtestada ja tõttab mõrvalugu uurima. Samal ajal üritab Ari Thor koos kolleegidega – kellest üks on minevikupattude tõttu omadega vaimselt läbi – samuti tapjat tabada. Üks üht, teine teist teed liikudes jõutakse tõele ühe lähemale.
Lugu kulgeb suurel kiirusel ja mitmel tasandil, kuid lõpuks loksuvad pusletükid mõistagi paika. Esmapilgul võib tunduda, et raamatusse on koondatud ülemäära tegelasi ning erinevaid liine, kuid nende vahel laveerimine kulgeb sujuvalt ja loogiliselt ning iga neist on killuke tervikpildist.
Ei tasu arvata, et Nordic noir läheb sama lihtsat teed nagu Briti mugavuskrimkad, kus mõrvatakse päranduse või minevikupattude pärast ning kuriteol pole laiemat mõõdet. Island kuulub põhjamaade sekka, mistap toimub seal nii mõndagi õõvastavat. Aga eks see ole ka loogiline, kui jumal lõi inimese patuseks.
Olgu selle Islandi tegelikkusega, nagu on krimikirjanduslik Island on igatahes väärt avastamist ning Jonassoni teosed peaksid Nordic noir’ austajatele olema kohustuslikud.
