ÜLEVAADE JA ÕPETUS | Ohtlikud sõjavaled sotsiaalmeedias ja kuidas neid ära tunda

Peale füüsilise sõjategevuse on kogu maailm hetkel infosõja kätkes. Iga sekund tuleb Ukrainas toimuva kohta uut informatsiooni, sealhulgas palju valeinfot. Kuidas eristada fakte valedest?

Vähem kui 36 tunniga on sündmused Ukrainas eskaleerunud intensiivse sõjategevuseni. Kuid see sõda ei ole vaid füüsiline. Uudisportaalid, infolehed ja sotsiaalmeedia on täis informatsiooni, mis uueneb iga sekundiga. Info levimisele aitab kaasa inimeste suur uudishimu ja soov aidata. Seda näiteks jagades postitusi pealkirjaga “Näe! Vaata, mis toimub just praegu!”.

Kahe päeva jooksul on juba hulgaliselt valeinfot sotsiaalmeedias ümber lükatud. Faktide kontrollimisega tegelevad eksperdid igast maailma nurgast. Sellised organisatsioonid nagu IFCN (International Fact-Checking Network), mille liige on ka Eesti Päevalehe faktikontroll, ja EDMO (European Digital Media Observatory) peavad reaalajas uuenevat ülevaadet kontrollitud faktidest, et infotarbijateni jõuaks kõige täpsem informatsioon.

Kõik videod plahvatustest ei ole Ukrainast

Kõige domineerivamad märksõnad sotsiaalmeedia postituste faktikontrollidel kipuvad olema “Foto” ja “Video”. Sotsiaalmeedia võimaldab meil saada kiiresti infot Ukrainas toimuvast, kuid me ei saa kindlad olla, kas TikToki postitatud video või Facebookis jagatud pilt on tehtud just nüüd ja praegu Kiievis nagu postituse pealkiri väidab.

Enim jagatakse visuaale plahvatustest, sest need kipuvad ka tähelepanu saama. Näiteks Tiktokis jagatakse videot, kuidas plahvatab pomm, mis näiliselt tekitab suurt kahju ümbritsevale piirkonnale. Tegemist oli 2012. aastal ülesfilmitud pommikatsetusega Saksamaal. Vaatamata sellele kasutati teemaviiteid #ukraine #russia ning video kogus 120 tuhat like’i. See pole kaugeltki ainus TikToki video, mis on faktikontrollitud. Ning see pole kaugeltki ainus, mis platvormil valesid levitab.

Vene sõdurid ei kasutanud langevarju, et Ukrainasse minna

Kümneid faktikontrolle on tehtud sotsiaalmeedias levivate väidete kohta nagu oleks Vene sõdurid kasutanud langevarje selleks, et Ukraina pinnale minna. Üks nendest on TikToki video väidetavast Vene sõdurist, kes ennast maandudes filmis. Videol on üle kahe miljoni like’i. Tegelikult on tegemist suvalise langevarjuhüppega, mis võeti üles 2015. aastal, kuid postitati alles nüüd.

Teine video ringles Twitteris, kus langevarjuga hüppajaid oli kaadris juba kümneid või koguni sadu. Kõik korraga kuskilt alla hüppamas. Taaskord käisid postitustega kaasas teemaviited, mis andsid mõista et materjal on üles võetud Ukrainas. Postitus kogus 700 like’i ja üle 200 retweedi. Tegelikult oli tegemist 2018. aastal korraldatud õppustega Venemaal, Vostokis. Kokku maandus õppusel 6000 langevarju sõdurit.

Videomängud versus reaalsus

Palju faktikontrolle on teostatud ka sellistele visuaalidele, mis on võetud hoopiski videomängudest. Eks ajapikku on graafika mängudel piisavalt kvaliteetseks muutunud, et näeb väga reaalne välja. Nii levis Facebookis video sellest, kui ühel ööl oli näha Ukraina taevast “sadavaid” mitmeid pomme. Tegelikult oli võetud klipp arvutimängust “War Thunder”, mis juba nime järgi viitab intensiivsetele sõjaklippidele. Õnneks on need klipid kuntslikud ja välja mõeldud.

Oleme infosõjas, kuid mitte ainult

“Üks asi on see, mis toimub meedias ja teine on see, mis toimub meediatarbijatega,” kommenteeris praegu toimuvat Tartu Ülikooli meediauuriija Maia Klaassen. Faktikontroll istus maha Klaasseniga, kes on uurinud juba viis aastat informatsiooni häireid ja sellega seonduvat. Koos püüti aru saada, kuidas valeinfo levik nüüd jälle tõuseb ning kuidas olla targem infotarbija.

“Inimesed jubedalt tahavad kuidagi olukorras aidata ja jagavad ise ka infot, kuid kahjuks kõik kodanikud ei ole sõjaväelise info analüüsijad,” ütles ta valeinfo kiire leviku põhjuseks. Tõenäoliselt on keskmise infotarbija kavatsused jagamisel head, kuid info kiire jagamine ja faktide kontrollimata jätmine aitab rohkem kahju kui kasu teha.

Samal ajal, kui Ukrainas võideldakse füüsiliselt - pealetungid toimuvad nii maa, mere kui ka õhu kaudu, siis käib ka tugev infosõda. Näiteks, jagab venemeelne meedia toimuvast hoopis teistsugust infot, kui seda näeme peavoolu väljaannetest. Nii ka sotsiaalmeedias, sestap jääb mulje nagu me seisame kogu selle info sees kahel rindel.

See, et erinevad osapooled jagavad erinevaid narratiive, ei ole meediauurijatele mingi üllatus. “Me juba teame, et näiteks vene trolliarmee käib aktiivselt sotsiaalmeedias nendele sobilikku narratiivi levitamas,” ütles Klaassen. “See, kuidas me sellele reageerime on tarbijate teha. Praegu on see hetk, kus ratsionaalselt mõtlev inimene peaks aru saama, et Venemaa huvi on näidata ennast tugevamana, kui nad tegelikult on.”

Vene strateegia on paisata meediasse, sh sotsiaalmeediasse, palju informatsiooni, mis külvab paanikat ja näitab näpuga kellegi teise poole. “See annab neile võimaluse seda päris informatsiooni siis varjata, sest tarbijad saavad palju ja valet informatsiooni peale,” kirjeldas Klaassen.

Kuid miks see kõik meile oluline on? “Me teame nüüdseks üsna hästi, milline on Venemaa narratiiv - tuleb kaitsta Venemaalt väljas elavaid venelasi tagakiusamise eest,” ütles Klaassen. See on pikalt teada olnud, ka Eestis, kuid see on ohtlik. “Kuna Venemaale meeldib seda narratiivi kasutada, siis on loogiline eeldada, et seda võidaks teha ka meiega,” lisas ta selgitamaks selle levitamise ohtlikkust. Tänaseks on narratiiv muutunud rahvavabariigi vabastamiseks Ukrainas, kuid muudes venekeelse elanikkonnaga riikides on ikka murepilv alles.

Kuna me ei saa ka parima tahtmise juures kontrollida ei Venemaad, ega neid, kes üle maailma valeinformatsiooni levitavad, siis jääb vaid üle olla ise teadlikumad kuidas ja mida päriselt tarbida ja edasi postitada. Klaasseni sõnul algabki kõik sellest, kuidas tavainimesena meediat tarbida. Muideks, see on täiesti okei, isegi väga hea, kui sündmuste eskaleerudes muudab tarbija ka oma tarbimisharjumusi. “Näiteks ma ei jälginud enne Ukraina kaitseministeeriumi Facebooki lehekülge, sest ma ei leidnud, et see on vajalik. Nüüd muidugi jälgin, sest olukord on selline, et ma tahan informatsiooni otse ja usaldusväärselt allikalt.”

Siin on mõned juhised, kuidas olla võimalikult kindel, et sinuni on jõudnud tõene informatsioon ning kuidas kontrollida, et valeväiteid edasi ei jaga:

• Ajakirjanduslikud kokkuvõtted

Vii end kurssi sündmustega, mis on meid tänase päeva juurde toonud. Selleks on usaldusväärsed näiteks meedias tehtud kokkuvõtted, ajajooned, graafikud jne. Ajakirjanikud on uurinud ja süvitsi tööd teinud selleks, et panna kokku faktitäpne ja konkreetne info, mida saab reeglina usaldada.

• Võta endale päevas aeg, mil uudistega kurssi viia

Praegu on infoküllus väga suur ja tundub, et igast aknast ja uksest tuleb jälle midagi uut peale. Sa ei pea igal pool päevad läbi scrollima. Tee endale see aeg, mil sa vaatad portaalid läbi. Ilmselt on jõutud selleks ajaks mõni väide ka faktidega kinnitada või ümber lükata.

• Loe uudiseid mitmest kohast

See on meediatarbimise keskne reegel, et informatsiooni tuleks lugeda mitmest väljaandest, sest nii saad ühe info kõige rohkem fakte. Ei tasu jääda kinni vaid ühte väljaandesse, mida pühalikult iga päev lugeda.

• Sotsiaalmeedia ei ole usaldusväärne infoallikas

Isegi kui leida sotsiaalmeediast mõnd infokildu, siis tasub vaadata, kas kuskil on seda ka kajastatud. Kas siis meie meedias või välismeedias.

• Grupid ja tundmatud leheküljed on ohtlikud

Üldjuhul luuakse Facebookis selliseid gruppe ja lehekülgi, kus ühise mõtlemisega inimesed saavad omavahel informatsiooni jagada. Nii ei saa olukorrast mitmekülgset vaadet ja jäädakse kinni infomulli.

• Analüüsi seda, mida sa loed

Kas tegemist on uudisega või lihtsalt sotsiaalmeedia postitusega? Äkki on hoopis kellegi arvamuslugu? Jälgi hoolega, kes teemal sõna võtavad ning mis kontekstis.

• Kõik eksperdid ei ole eksperdid

Kui näiteks poliitikud võtavad sõja teemal sõna, siis on selle poliitiku, kellel on varasem riigikaitse või muu taolise kogemus, analüüs palju suurema kaaluga, kui selle, kes muidu sõjateemadega pole pidanud tegelema. Jälgi, et sotsiaalmeedias sõna võtvad “eksperdid” oleksid ka päriselt selle ala eksperdid.

• Sinine linnuke ei tähenda tingimata usaldusväärsust

Kui Twitteris, Facebookis või mujal sotsiaalmeedias on kasutaja taga sinine linnuke (ehk ta on platvormi poolt kinnitatud “ametlik” kasutaja) ei näita see, et tegemist on just eksperdiga. Ametlikud kasutajad võivad olla ka influencerid, kuulsused või muu suure jälgijaskonnaga kasutajad. Kõige usaldusväärsemad on ametlikud riigiasutused - näiteks Ukraina ministeeriumid.

• Emotsionaalsus ei ole alati hea

Ole tähelepanelik hinnanguliste sõnade juures. Kui miski on tekstis kirjeldatud, kui “kohutav”, “fantastiline”, “üdini kuri”, “loll”, “imeline”, siis on ilmselt kirjutajal on teatud seisukoht.

Tugevad emotsioonid panevad meid tegema mõtlematuid tegusid. Kui infokild sind väga hirmutab, vihastab, kadedaks teeb, siis tuleks võtta paus ja lasta selle emotsiooni tipul mööda minna. Seejärel on mõistlik sõnumit uuesti veidi selgema pilguga vaadata.

Oma näpunäiteid ja teadmisi jagasid Tartu Ülikooli sotsiaalmeedia uurija Maria Murumaa-Mengel ja Tartu Ülikooli meediauurija Maia Klaassen.

KASULIKUD LEHEKÜLJED

• PropaStop 
• FactCheck.org 
• EU vs DISINFORMATION
• Reuters Fact Check 
• Washington Post Fact Checker 
• New York Times Fact Checks 
• BBC Reality Check 
• Fact Checked Disinformation (EDMO) 
• Global Conflict Tracker 
• UA Crisis Information War 
• Kyiv Independent 
• Stop Fake 
• VoxUkraine