RAAMATUBLOGI: Noir veerand millenniumit tagasi. Stockholm 1794
On aasta 1794 keskaja lõpp või uusaja algus, igatahes oli see ajastu äärmiselt tume, kui vaadata lihtrahva poolelt. Ent ega rikkamgi rahvas saanud end piisavalt turvaliselt tunda ning räppa oli kõikjal.
Räägime et Nordic noir... No ei ole kaasaegne noir ligilähedanegi sellele, mis oli veerand millenniumi tagasi, kusjuures Stockholmis ehk seal, kust tuli tore kuningas, kes Eesti õitsengule viis.
Kui võrrelda Natt och Dagi niinimetatud Bellmanni triloogiat (Carl Michael Bellman oli tolle ajastu legendaarne luulejata ja rahvalaulik, kelle tekstid olid võetud elust enesest ja andsid autorile inspiratsiooni) Indrek Hargla apteeker Melchiori lugudega, siis viimased toimuksid justkui märksa tsiviliseeritumas ühiskonnas. Ent pigem on tegu sellega, et Hargla ei kirjuta raamatuisse kõige seda süsimustust, mis sel ajal valitses.
„Stockholm 1794” on järg raamatule „Stockholm 1793”, mida oleks vaja kindlasti eelnevalt lugeda, sest osa olulistest tegelastest püsivad samad ning nende eelloo tundmine tuleb igati kasuks.
Taaskord on raamat jaotatud nelja ossa, mis üksteisega haakuvad. Olgu siinkohal öeldud, et tegu on justkui krimiromaaniga, aga kui sarja esimene raamat oli seda suurel määral, siis „Stockholm 1794” pigem kaude. Kuigi jah, kriminaalsust, surma, mõrvu, vägistamisi ja vägivalda on raamat täis, kuid pigem kujutavad need ajastu karmi olemust.
Raamatu peategelasteks on käkk ehk komblusvaht, sõjas käe kaotanud Mickel Cardell, kes eelmises osas koos jurist Cecil Wingega üht kuritegu lahendas. Nüüdseks on Winge tiisikusse surnud ning tema osa võtab üle Cecili noorem vend Emil, kes tuleb esmalt joomahullusest päästa.
Ent esimeses osas pole ei Cardelli ega Winget, küll aga lugu sellest, kuidas Rootsist, õigemini riigi asumaast, Barthelemy saarest kujunes orjakaubanduse keskus. Sinna saadetakse aadlisuguvõsa noorem poeg Erik Kolm Roosi, et ta mõistuse pähe võtaks ja loobuks ihast talutüdruku järele. Paraku on Erik järeleandmatu, ent kui ta pulmaöö järel toimub, lebab pruut voodis räigelt mõrvatuna ning peigmees paigutatakse hullumajja.
Teises osas astuvad lavale Cardell ja Winge, et välja selgitada, kes tappis pruudi, või tegi seda siiski Erik Kolm Roosi.
Kolmandas osas kohtuvad Cardell ja eelmisest raamatust tuttav Anna Stina, kellest on saanud kaksikute ema, kuid kes saab eluohtliku ülesande selleks, et elus püsida.
Neljas osa on kättemaks.
„Stockholm 1794” pole lihtsalt tume, vaid ka verine pilt niiöelda valgustusajastust, mil kõlas postulaat: kui inimene on loodus, pole temast kõrgemat jõudu ning see annab tugevatele õiguse järgida oma soove, olenemata sellest, millised need on. Ühest küljest on toonast Euroopat kirjeldatud ehk liiga detailirikkalt, ent teisalt pole midagi teha, kui toonane ajastu oli selline, milline oli. Ilustamine ei muuda tegelikkust olematuks.
Nüüd jääb üle vaid oodata, millal suurepärase triloogia kolmas osa maakeelde tõlgitakse.
