RAAMATUBLOGI: Kuidas teha tapatööd käsi määrimata ehk maailm on kreenis
Juhtub, et pärast karmi kirimiromaani lugemist tekib soov haarata kätte midagi inimlikumat ja seejärel, kui neelud hakkavad käima taas krimka jägrele, võtta esmalt ette cozy crime tüüpi rahulikum mõrvalugu.
Tuleb tunnistada, et Jørn Lier Horsti koostöö Thomas Engeriga on nende kolmanda ühise romaaniga „Kreenis” (kaks esimest olid „Nullpunkt” ja „Suitsukate”) jõudnud samale tasemele, nagu ta ainuisikuliselt kirjutab. Ehk siis politseinik Alexander Blixi ja ajakirjanik Emma Rammi seeria on võrreldav uurija William Wistingi saagadega.
Nagu siinkirjutise esimeses lõigus öeldud, tuleb pärast „Kreenis” lugemist pisut rahuneda, sest Horst ja Enger on seekord otsustanud kirjutada süsimusta noir’. Kohati tekib küsimus, miks autorid võtavad endale õiguse käituda toredate inimestega – olgugi et kirjanduslikega – ülearu karmilt ja neid teise ilma saata. Aga see on nende õigus ja ilmselt ka soov tekitada lugejates võimsaid emotsioone, sest südantpitsitav kurbus ju seda on.
Raamatu ülesehitusele tuleb avaldada kiitust kauakestva aplausiga. Blixi vastu on algatatud sisejuurdlust, sest ta tulistas surnuks ühe mehe, samal ajal viibib tema politseinikuks õppiv tütar Iselin haiglas, elu rippumas juuksekarva otsas.
Käib Blixi ülekuulamine mõistmaks, mis on toimunud. Blix selgitab, misjärel liigub lugu minevikku, toonasesse reaalsusse. Mis on aga jõhker. Keegi on tapnud Blixi kolleegi ja Rammi sõbranna Sofia Kovaci tema kodus. Seal üürinkuna elanud Blixi tütar pääseb napilt eluga.
Juhtlõngu pole, midagi ei ole. Järgmine pilt ülekuulamisest ning taas naasmine minevikku, sündmuste keskele. Ja nii mööda astemid aina edasi, lähemale lõpule. Kuid selleks, et lõppu jõuda, tuleb taibata, mida tapetud Kovac eraviisiliselt uuris ja mille suunas viitavad tema juurest leitud toimikud.
Olgu siinkohal öeldud, et lugeja saab ilmselt õige pea aru, kes on nende mõrvade taga, kuid Blixil ja Rammil läheb tõe tabamiseni aega. Jah, tapatöid on võimalik teha ja oma käsi määrimata ning seekord avavad autorid inimhingede musta poole ning näitavad, kui lihtne on inimestega manipuleerida.
Kui raamat läbi, haarasid näpud arvuti järele, et välja uurida, kas „Kreenis” on tõesti viimane Blixi ja Rammi stoori. Tundub, et õnneks ei ole.
