RAAMATUBLOGI: Vanglaromaan uuest Venemaast, mis sündis, kasvas suureks ja saavutas elujõu, kohtamata ühtegi takistust

Kira Jarmõš, „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3”, tõlkinud Toomas Kall, Tänapäev, 364 lk.

Venemaa on imede maa. Ühe käega pigistatakse neil, kes hakkavad liiga palju rääkima demokraatiast ja inimõigustest ning kirjeldavad Venemaa reaalsust, teise käega avaldatakse aga nende raamatuid. Samas pole see niiväga ime midagi, sest kirjandust peatakse sealmail kõrgemaks kui ükskõik, millist türanni või tema diktatuuri.

Kira Jarmõš on Venemaal tuntud persoon. Või veel... Olla opositsionäär Aleksei Navalnõi pressiesindaja, pole lihtne, sest hoope tuleb paremalt ja vasakult. Küll pistetakse sind trellide taha sanktsioneerimata avaliku ürituse korraldamise aast, siis saad süüdistuse sanitaar-epidemioloogiliste reeglite rikkumise eest ehk oled põhjustanud protestiaktsiooni organiseerimisega koroonaohu ning tutvud taas soolaputkaga.

Samas võib elu rasked hetked ära kasutada ja trellide taga viibimise kogemustest maailmalegi pajatada. „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3” on siiski ilukirjanduslik teos, kuid põhineb reaalsusel.

Venemaal pole vähimatki probleemi inimene lühemaks või pikemaks ajaks kinni panna. Piisab sellest, kui jääd mõnel protestiaktsioonil politseiniku käeulatusse ja juba istudki oma kümmet päeva, nagu juhtus raamatu peategelase Anjaga. Tema hirm, et peab kangima jagama pättide ja joodikutega, oli alusetu – kõik naistekongi nr 3 liikmed on inimesed oma rõõmude ja murede ning heas ja halvas. Üks istub seepärast, et juhiload olid aegunud, aga ta ei kavatsenud neile litsidele, nagu politseinikke kutsub, ühtki rubla altkäemaksuks anda, teine sõimas politseinikul näo täis, kolmas ei maksnud alimente...

Rutiinsed ja tüütud päevad, kus tunniks saad jalutama ja 15 minutiks telefoni juurde, on paslikud selleks, et rääkida kambrikaaslastele oma lugu ning avada sellega Venemaa tegelikkus. Kõik seguneb, nagu Venemaal ikka – Anja unenäod muutuvad üha realistlikumaks ning tegelikkus üha unenäolisemaks.

Jarmõši raamat hakkas laineid lööma juba enne selle ilmumist ja režiimile mõistagi ei meeldinud see, mis seal kirjas. Ent kuidas sa keelad kirjandust – see oleks põhjustanud komplikatsioone. Nii otsustas raamatumessi juhtkond ära jätta Jarmõši teose esitluse, ent see suurendas vanglaromaani populaarsust veelgi, mistap see kadus lennult lettidelt.

„Uskumatud juhtumused...” sai Venemaa kirjanduse suurkujudelt ülimalt kiitvaid hinnanguid. Boriss Akunin tunnistas, et Jarmõši tekst on märksa elavam kui paljudel teistel vanglaromaanide autoritel. „Sajandid vahetuvad, nagu ka põlvkonnad, aga ikka ilmuvad lood vanglatest ja tumedusest, vabadusest ja mittevabadusest, nagu aeg Venemaal ei muutuks,” kirjutas Akunin.

„Kira Jarmõš teeb tihtipuhku võimatut, nagu ta amet kohustab,” tõdes kirjanik Dmitri Bõkov. „Nüüd kirjutas meeliülendava vanglaromaani, rääkides sellega kõige olulisemast ja valusamast – täiesti uuest Venemaast, mis sündis, kasvas suureks ja saavutas elujõu, kohtamata ühtegi takistust. See raamat on reaalne ja üllas, kuid mis kõige tähtsam, see on jube ja huvitav – jube huvitav.”