IN MEMORIAM | Hüvasti, armas Helene Vannari

Vannari võis olla kontrastne, jultunult vaimukas, nii ehe, et hoia ja keela. Kui aeg annab meelerahu, siis saab sõnastada tema andelaadi, tema imelist huumorit.

Kui saabus kurb uudis Helene Vannari lahkumisest sel niigi rängal kevadel, mõtlesin kohe Vargamäe Marile Elmo Nüganeni lavastuses „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, mille esietendus oli 2006. ja viimane etendus 2020. aastal.
See on üks ütlemata armas ja ainuline roll, mis kunagi ei unune. „Roll” tundub isegi narr sõna, sest Vannari ju ei mänginud, mitte milligrammikestki. Ema, kes ootab alati… Näen praegugi, kuidas ta kogu pika etenduse vältel istub seal pingil, väike ja vaikiv, valge rätik peas. Vahetevahel tõstab muidu langetatud pilgu ja vaatab suurte, imestunud silmadega võõrast ümbritsevat linnamelu ja tühipilgarit, aga ise on Vargamäel. Selle loo sees on Mari oma poja Indreku pärast. Ja emale mõeldes pääseb ka poeg Indrek Paas koju, südames, meenutustes, tõekspidamistes. Linnateatri Põrgulaval publik mõnest vaatepunktist ema Mari ei näinudki ja siis jäi etendus justkui poole vaesemaks. Üks vajalik mõõde, südametunnistuse mõõde jäi puudu. Aga kui teda nägid, oli sisemine hingeline tugi paigas.