RAAMATUBLOGI: Venemaa suur riigikurjus ja väikesed kuriteod. On aasta 1930
(9)
Sõda Ukrainaga küll, ja sel pole mingit õigustust, aga siiski on iga Venemaa suunalt tulnud krimiromaan väärtus omaette, saati kui see kirjeldab sealset suurt riigikurjust. Sest krimkasid ei saabu sealtmailt meile just tihti. Kahjuks.
Venelased oskavad üllatada. Enamasti ebameeldivalt, aga teinekord hoopis vastupidiselt. Mitte et „Jahimehe karistus” oleks midagi erisist – ei, üle keskmise krimka, ei muud – aga autor...
Julia Jakovleva on elukutselt... Ei, mitte krimikirjanik, vaid balleti ajaloolane, avaldanud suurteose „Balleti tähestik”, lisaks tuntakse teda kultuurikriitikuna ja lasteraamatute autorina, kusjuures needki vaatavad ajalukku, Jossif Vissarionovitši aegadesse. Ent ühel hetkel otsustas Jakovlevna, et nüüd tuleb võtta käsile krimikirjandus ehk kriminaalne retro, nagu autor oma romaani nimetab.
Üks on selge, Jakovlevna tunneb suurepäraselt ajalugu ja kolmekümnendaid, kui Venamaal algasid repressioonid ja süsitume aeg. Lugu räägibki 1930. aasta Leningradist, mil uurija Zaitsevil tuli esmalt endal ellu jääda, mis polnud kaugeltki lihtne, teiseks päästa kolleegid ning kolmandaks lahendada mõrvajuhtumid, mis, nagu lõpuks selgub, olid toonasele nõukogude ajastule kohased.
„Leningrad, 1930. aasta. Juba töötab täistuuridel terrorimasin, juba on inseneridest vangid projekteerinud Suure Maja, kuhu üsna pea kolib Piiteri OGPU-NKVD. Juba käivad kõikjal puhastused – Smolnõis ja Avalikus Raamatukogus, Putilovi tehases ja Ermitaažis.
Suure riigikurjuse kõrval eksisteerivad aga endiselt väikesed kuriteod: nõukogude inimesed ei lõpeta varastamist, armukadetsemist ega tapmist isegi ehitatava Suure Maja varjus. Siduda ratsionaalset irratsionaalsega, tõlkida kogu see vastikult kleepuv õudus vana hea miilitsaprotokolli keelde – kas see ülesanne on jõukohane kriminaaljälituse kõige tavalisemale uurijale?”
Nii juhatab autor raamatu sisse. Ainult et Zaitsev pole tavapärane uurija, vaid enesekindel, arukas, isiklikke väärtushinnanguid ja sisemist koodeksit omav, sümpaatne (naised kleepuvad talle külge), kuid kodune ja pisut tusane, ent samas haritud ja balletti tundev, salapärase minevikuga tüüp ning nagu lõpuks selgub – peabki ju selguma – saab oma tööga suurepäraselt hakkama.
Olgu see kammitsetus või mis tahes, et ka Venemaa krimikirjanikud eelistavad pigem siirduda oma lugudes minevikku, kui püsida olevikus, aga olgu. Parem kolmekümnendate Zaitsev, kui mitte midagi. Ootame järge.
