Sarah Pearse „Sanatoorium” on üles ehitatud täpselt reeglite järgi.

Šveitsi mäetippude ja metsade varjus asus aegu tagasi sanatoorium, mille tegevuse kohta räägiti kummituslikke kuulujutte. Nüüd on sellest saanud pärast tulist võitlust mitmel rindel tipptasemel hotell.

Politseiuurija Elin Warner on omadega ummuksis ja pole selge, kas temast saab enam asja. Endine sanatoorium, praegune hotell on viimane koht, kus ta viibida sooviks, kuid kui vend, olgugi, et aatatega võõraks jäänud, kutsub ta kihluspeole, siis tuleb minna.

Instinktid ei vea Elinit alt – hotell on tõesti õõvastav paik, kus hakkabki juhtuma. Kaob venna mõrsja, siis veel üks naisterahvas ning olukord muutub kriitiliseks.

Muret ju poleks, kui asjaomased kohale tuleks ning juhtunut uurima hakkaks, paraku torm ja laviinid sulgevad juurdepääsu ning ühtäkki on kõik tegelased agathachristielikus suletud toas ning oht ähvardab kõiki.

Tegelikult on probleemile lahendus – Elin on ju politseiuurija, kuigi omadega sassis. Ent nüüd on tal võimalus kõik sisemised saatanad selja taha jätta ning normaalsesse ellu naasta ning ta haarab 7kinni õlekõrrest, et päästa teisi ja samaaegselt iseennast.

Kui ausalt tunnistada, siis „Sanatoorium” on nii ja naa. Maailma teos ei valluta, kuid lugeda kõlbab. Küll aga on selge, et Agatha Christie loonuks teose suurepärast vundamenti kasutades – sanatooriumi minevikutaak, must ja suletud lava, enesega pahuksis peategelased – pisut parema loo.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid