RAAMATUBLOGI: Eesti hävituslenduri memuaarid
Oli aeg, kui valdav osa Eestimaa poistest tahtsid saada kosmonaudiks, ent eelnevalt tulnuks omandada sõjaväelenduri kutse. Need olid läinud sajandi kuuekümnendad, kui Juri Gagarin käis esimesena kosmoses, ameeriklased Kuul ning fantaasiakirjanduses domineeris universumi avastamine. Mõistagi jäi valdavale enamusele võimalus kihutada ühe või teise lennumasinaga õhuavarustes pelgalt mõttekilluks, aga Vello Loemaa tegi unistuse teoks.
Noil aastail oli paratamatu, et lennuhuvilise ainus tee oli nõukogude armee rüppe. Alternatiivi polnud, sest reaalsem oli toona lennata marsile kui näha vaba Eestit. Seega pole vähimatki põhjust süüdistada Loemaad võõrvõimu teenimises, nagu ilmselt nii mõnigi rahvuslane sooviks. Saati aitas Loemaa tänu oma erakordsetele kogemustele kaasa Eesti kaitseväe loomisel ja arendamisel ning töötas sõjalise esindajana NATO-s ja Euroopa Liidus.
„Me kõik oleme sündinud omale maale ja armastavate vanemate perre. Sõltumata riigikorrast olen alati sünnimaad armastanud,” kinnitab Loemaa raamatu eessõnas ja lisab, et paradoksaalsel kombel toimus endises punaimpeeriumis ja vägedes kasvatustöö, kus muuhulgas kasutati ka õilsaid väärtusi.
Kas tuleneb see siinkirjutaja vanusest või mis, kuid Loemaa teekonnal lugejana osaline olles ei pööragi tähelepanu sellele, et rännak toimus punaarmees. Kõik see nõukogulik on taustale jäetud ja kirjeldatud protsessi lennuväes, olgu siis tiibadel viisnurgad, nagu Nõukogude Liidus või viisnurgad, nagu USA õhusõidukeil.
Eessõnas kahtleb Loemaa, kas see raamat kellelegi teisele peale tema korda läheb, aga läheb. Kas on põhjus enese nõukogudearmeelik taust – kaks aastat tuli ära teenida, küll sidevägedes – või ajaloohuvi, aga teos on põnev. Esmalt muidugi sõjaväelennundus. Arvamus, et lendur toksib alustuseks jalaga rattaid, ronib siis kabiini ja annab kuuma, on täiesti väär. Selleks, et lenduriks saada, tuleb läbida põrgulik kadalipp ja iga lennu eel ja järel teha sedavõrd palju tööd, et hakkad mõtlema: ükspuha milline muu amet on lihtsam...
Teine, mis eakamat lugejat paelub, on kahtlemata elu ja olemine nõukogude lennuväes ning tuleb tunnistada, et see polnudki niiväga nõukogudelik, sest vastasel korral kukkunuks lennukid alla nagu küpsed õunad sügisel.
Loemaa teekond oli pikk, aga mitte eriti käänuline – ta kerkis esmalt polgukomandöriks ja seejärel diviisikomandöri asetäitjaks, aga siis tuli juba Eesti Vabariik. Ehk siis mehe tiivad kandsid. Ja kui ta ise võib kshelds oma elulooraamatu väärtuses, siis see on põhjendamatu – kui panna kokku saalitäis teoseid, mis annavad kokku Eesti ajaloo, siis kuulub „Sinisilmselt unistuste poole” kahtluseta valitute sekka.
