Kui Seecki kolm esimest raamatut olid poliitilised thrillerid, siis seejärel otsustas ta luua kriminaaltalituse üleminspektori Jessica Niemi ja sellega algas kõrge lend. Niemi sarja esimene raamat viis üle pika-pika aja Soome kirjanduse New York Timesi bestsellerite nimekirja – viimati pääses sinna Mika Waltari „Sinuhe, egiptlane” enam kui 70 aastat tagasi.

„Kurjuse võrgus” pole mingil juhul kehvem, kui Jessica Niemi esimene stoori, vaid rokib samuti täiega. Kurjuures Seeck kajastab romaanis kaasaega ja pälvib sellega ehk ka nooremate ehk Netflixi põlvkonna lugejate huvi.

Tänapäevases virtuaalses maailmas on keeruline mõista, mis tõde, mis mitte. Soome kuulsaima räppari plaadiesitluspeo järel kaovad kaks tuntud suunamudijat, kes olid omavahel tuttavad ja mingil ajahetkel enamgi. Ja saa nüüd sellest aru, kas tasu on reklaamitrikiga või mitte.

Ainult et enne on proloog, seksuaalne ja verine, mis poleks justkui looga vähimatki seotud. Ja siis selgub, et kadunud suunamudijate viimane postitus kujutab majakat, mis seisab üksikul kaljul... Seegi näib vinklist väljas. Ning üks kadunuist teeb jaapanipärast manga või õigemini pseudomanga kunsti... Ühel hetkel tulevad mängu tänapäeval nii soositud imeravitsejad, kes suudavad rääkida mürgi ambroosiaks...

Jessica Niemi ja tema abilised leiavad juhtlõngu, mis ei vii kuhugi. Aina jooksevad nad vastu kivimüüri ega liigu lahendusele sammugi lähemale, pigem kaugemale. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et Jessica Niemil on uus ülemus – eelmine, tema hingehoidja on siitilmast lahkunud – kes soovib ehtmehelikult naisterahvast paika panna ning leiab selleks ka võimaluse.

„Kurjuse võrgus” liigitatakse rahvusvaheliselt psühhothrilleriks, kuid soomlaste määratluse järgi on tegu skandidekkari ehk skandinaaviapärase krimkaga, milles on nii psühhot kui thrillerit. On selle liigitamisega, kuidas on, antud raamatu lugemine ei kuulu kindlasti raisatud aja hulka.