Ja nüüd siis meie põhjanaabri Martta Kaukoneni „Liblika kannul”. Ei saa öelda, et vapustav, aga kindlasti jõuline sõõm värsket ja erakordset õhku. Lugu on keeratud sedavõrd sassi, et sai tea, mis on tõde, mis mitte ja kuhu kõik see omadega välja jõuab.

Teosesse ei ole kuhjatud inimmasse, vaid piisab neljast tegelasest, kellest kaks oleks justkui eemalseisjad ega puutuks üldse asjasse. Aga millegipärast on nad olemas. Ja ühel hetkel...

Esmalt Ira. Sarimõrvar. Pehmelt väljendudes. Kurdab, et Soome on sarimõrtsukate jaoks liiga väike maa. „Just siis, kui keegi on tapmise maigu suhu saanud, kukub ta kinni. Mina olin purustanud rekordeid juba ammu, aga mis sellega ikka hoobelda. On ainult aja küsimus, millal keskkriminaalpolitsei pildi kokku paneb. Siis ei aitaks hooletult fabritseeritud alibid. Siis oleks minek.”

Aga minna ju ei tahaks. Õnneks on Soomes olemas Monopili mängust tuttav kaart „vabaned vanglast”. Ehk siis tuleb leida terapeudiks empaatiavõime all kannatav heauskne tobu, kes kirjutaks vahelejäämise korral nii südantlõhestava eksperthinnangu, et süüdlane tunnistatakse süüdimatuks. Selline on Ira plaan.

Clarissa. Keskealine psühhoterapeut, oma ala parim, ajakirjades ja televisioonis tihe külaline. Heauskne tobu. Või heauskne tobu? Igatahes saab Irast tema patsient. „Lootsin, et minu terapeut kannatab süü all. Süü küüsis inimesi on kerge manipuleerida. Nad proovivad lootusetu ägedusega kompenseerida maailmale oma olemasolu, ükskõik, kas neil on põhjust süüd tunda või mitte. Kui mu terapeudil õnnestuks mind päästa, tõestaks see talle endale, et ta on sisimas hea inimene.”

Arto. Vabakutseline ajakirjanik, kes on kas purjus või pohmellis ja peab teenistuse säilitamiseks saama värvika intervjuu Clarissalt, kes värvikaid intervjuusid ei anna. Seega tuleb Clarissa kuidagiviisi avada.

Pekka. Clarissa abikaasa, kes on oma naise üle igati uhke. Hall kuju, kes püsib eemal, kui Clarissa patsiente vastu võtab ega sekku mängu.

Niisiis neli persooni, kes kõik jutustavad monoloogidena oma lugu, vaadates minevikku ja avades seda ning tõlgendades olevikku enese vaatevinklist.

Kui muidu ehk saab krimiraamatutest lugejaile eelnevalt killukesi poetada, siis seekord väga mitte, sest iga vihje aitaks lootusetult sassis oleva lõngakera olemust mõista. Ütleks, et ärge... Aga paraku ei saa öelda.

Niisiis üle pika aja üks korralik psühhothriller, mis jääb meelde ja väärib nii aplausi kui hüüdeid: bis, bis!

Ah jaa... Miks „Liblika kannul”? Sest Rorschachi testi tehe, eriti kui pilt on verest, näeb igaüks seda, mida tahab näha. Kes liblikat, kes...

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid