Kui nii mõelda, siis üksik-Horsti lood oleks kaasaegse krimikirjanduse trende arvestades justkui vinklist väljas. Peategelane pole mootorrattal kihutav ning meeste maailmas seiklev ja rumalate ülemustega võitlev politsetšikk, vaid rahulik, soliidne ja sümpaatne härrasmees, vanemuurija William Wisting. Ta ei mölla mööda baare ega ole omasooihar, vaid rahu vajav vanaisa, kes võtab õhtuti hea meelega ajakirjanikust tütretütre hoida. Ning ei mingit tapmist ja tagaajamist, vaid rahulik mõttetöö. Komissar Maigret, Guido Brunetti, Kurt Wallander, inspertor Wexford, komissar Van Veeteren ja Wisting... Kas nad tõesti on ajast maas?

„Juhtub 1569” on niinimetatud lahendamata kaasuste sarja neljas raamat, kuigi seda kvartetti on keeruline eristada Wistingi teistest saagadest. Lihtsalt kuritööd, milles tuleb selgus luua, on toimunud mitte äsja, vaid ammu, kõik muu on sama.

Kaks kümnendit tagasi tapeti suvist tööotsa tegev 17-aastane neidis. See polnud Wistingi juhtum, aga süüdlane leiti kiiresti ja pisteti pikaks ajaks trellide taha. Ka Agnete Rolli äsjase kadumisega Wisting ei tegele – ta viibib puhkusel – kuid ometi hakkavad tema postkasti laekuma anonüümsed vihjed kunagiste kuritegude toimikute numbritega. Mõistagi tabavad Wistingit süümepiinad – kas tõesti tehti omal ajal saatuslikke vigu ja vanglatrellide taha toimetati süütud? Kusjuures üks kahtlastest juhtumitest oli just tema oma.

Ühest küljest oleks ju aus, et tõde, olgugi et aastaid hiljem, maksvusele pääseks, paraku on neidki, kes parema meelega laseks mineviku unustusse vajuda – mis olnud, see olnud. Aga Wistingit huvitab vaid tõde.

Nagu ikka, on tegu rahulikult kulgeva Wistingu looga, mis ometi kisub lugeja endasse, kuid ei löö pulssi liiga kõrgele. Milleks ärevust tekitada? Lahenduseni, mis on loomulikult üllatav, saab jõuda ka tõmblemata, sihikindlalt õiges suunas liikudes.