Kui hinnatõusu põhjus oleks üksnes sõda, oleks vähemalt lootust, et sõja vaibudes – ehkki seegi aeg ei pruugi tulla varsti – aeglustuks ka inflatsioon. Ent mäletatavasti algas inflatsiooni kiirenemine juba enne suure sõja algust, põhjuseks innukas rahatrükk nii euroalas kui ka USA-s, tarneahelate koroonapandeemiast tingitud häired ja ka rohepöörde reeglid. Hinnatõusu mahasurumiseks ei pruugi piisata poliitikast, mis eeldab, et inflatsioon pidurdub siis, kui Vene gaasile ja naftale on leitud asendus.
Pole küsimustki, et Euroopa peab ennast Vene energiast ruttu ja ilmselt mitmeks aastaks eraldama. Eesti ja Soome valitsuse otsus rentida ühiselt LNG-ujuvterminal on õige. Ent inflatsioonipoliitika peab olema mitmekesisem kui üksnes Vene gaasile ja naftale asenduse leidmine.
Rahatrüki küsimuses Eesti eriti kaasa ei räägi. Selle peatamise tempo otsustab Euroopa Keskpank, kes hoiabki mullu sügisest aeglast rahatrüki vähendamise kurssi.
Näiteks kütuseaktsiisi langetamist ei peaks praeguses keskkonnas pidama rohepöördele selja pööramiseks.
Ka rohepööre on paljuski üleeuroopaline teema, aga liikmesriikidel on siin samuti mänguruumi. Näiteks kütuseaktsiisi langetamist ei peaks praegu pidama rohepöördele selja pööramiseks, sest kütuste hüppeline hinnatõus paneb inimesed kõrge aktsiisitagi säästlikumaid kütte- ja transpordilahendusi otsima. Üldise inflatsioonisurve vähendamiseks ning inimeste toimetuleku ja kindlustunde tagamiseks võikski valitsus välja kuulutada auto- ja muude kütuste hinnapiirid, milleni jõudmise korral aktsiise vähendatakse.
Vägagi Eesti valitsuse otsustada on sotsiaalpoliitika. Pensionite suurus on meil indekseeritud, mis hinnatõusu mõju veidi leevendab, aga näiteks laste- ja õppetoetused ei ole. Ühest küljest keeraks kõige inflatsiooniga indekseerimine hinnatõusule veel ühe vindi peale, aga teisalt on paljude toetuste suurus juba nii kaua muutumatuna püsinud, et on aeg seda ajakohastada.
