RAAMATUBLOGI: Pakkige tripperi ravim sisse, see on kingitus ja teisi apteeginalju
Kes iganes sellele ideele tuli, aga tulemus on väärt kauakestvat aplausi. Apteekrid panid kokku humoorika osa oma tööst, aga see on ka mõistetav, sest teadupärast on naer terviseks. Samas oleneb, kummalt poolt vaadata. Kui ikka tohter teatab patsiendile, kes tahab infot oma tervise kohta, et lugegu pigem anekdoote, mitte suurteost „Sõda ja rahu”, siis kõrvalolijad ja tohter muigavad, aga vaene tõbine ilmselt mitte. Või siiski... Intelligentne inimene saab naljast aru ja kas on tohtril paremat viisi öelda, kauaks patsiendi elunatukest on alles jäänud.
Autorid on eessõnas öelnud, et neil hakkas idanema apteeginaljad kokku koguda mitu head aastat tagasi ning aluseks oli paljude rohusegajate aegade jooksul üles kirjutatud folkloor. Ikka pandi kirja tõestisündinud lugusid ning hoiti pilk peal meedial, kus aeg-ajalt ikka midagi teemakohaselt naljakat ilmus.
Õnneks on raamatu autorid eskulaapidele omaselt ausalt ning tunnistavad, et raamatul on vastunäidustused ja kõrvaltoimed. Vastunäidustatud on raamat huumorimeele absoluutse puudumise korral ja ka siis, kui ollakse ülitundlik lopsakate väljendite ja pikantsete olukordade suhtes. Kõrvaltoimed olla individuaalsed.
„Armas apteek...” on jaotatud mitmesse ossa, üks naljakam kui teine.
Esmalt räägitakse raviminimetustest ostja poolt vaadates...
Ammoniaku vaim – nuuskpiiritus (ammoniaagi 5% vesilahus, vt spiritus – otsetõlge: vaim),
Auru vesi – destilleeritud vesi,
Barbari tilgad – rabarberitinktuur (Rabarber (Rheum) on ka praegu
populaarne toidu- ja eriti maitsetaim; barbar – ka harimatu, toores
inimene.),
Beltsebuli õli, beltsebuuli õli – bensoetinktuur (Valmistatakse
bensoestüüraksi (Styrax benzoin) vaigust, selle spetsiaalse õliga aeti
ristiusus kurja vaimu Beltsebuli välja.) jne...
Siis ostja ja apteekri dialoogid...
„Vabandage, ega teil midagi köha vastu ole?”
„Ei härra, mitte midagi. Köhige, palju soovite.”
Siis anekdoodid...
Mees pöördub apteekri poole:
„Kas teil tripperi vastu on midagi?”
„On küll.”
„Pakkige siis ilusasti sisse – see on kingitus.”
Siis veel anekdoote ja tõestisündinud lugusid ja kirjutatut...
„Lisatud retsept, mis tuleb sisse võtta.”
„Patsient lõpetatakse kortisooniannusega mõne päeva pärast.”
„Otrivini ninatilgad pea alaspidi X3.”
„Sai 5 mg Stesolidi ja vaibus.”
„Määratakse Dalacini ravikuur, sest läks Ospamoxist segi.”
„Sööge see retsept lõpuni, seejärel minge polikliinikusse.”
Ja nii edasi 352 lk sulaselget ja head huumorit. Aplaus.
Aga nüüd tahaks küsida, kas arstid on kehvemad? Või toidupoe müüjad? Või ärimehed? Riigiametnikud? Õpetajad? Olete kehvemad jah, kui apteekrite kombel naljaraamatut kokku ei pane.
