2016. aastal Eesti keeles ilmunud „Vongozero” jäi meelde ning tõusis taas mälupinnale ühes koroonaviirusega, mis õnneks ei osutunud nõnda tapvaks, kui romaanis kujutletud pisike pahalane. Aga kui osutunuks? Kui maailma tabanuks (ja miks ei peaks ühel hetkel tabama?) surmav gripiviirus?

„Vongozero“ oli realistlik nägemus sellest, mis üleilmse katastroofi hetkel juhtuma hakkab. Paljud kriitikud panid pahaks, et raamat oli täis pimedust ja masendust ainsagi päiksekiireta. Ent kust see päike, kui asjast räägitakse nii, nagu asi on? Võib ju tõesti kirjutad raamat lõppu häpi endi, aga kas see poleks muinasjutuline?

Üleilmse katastroofiga kaotavad kõik reeglid – nii kirjutatud kui kirjutamata – kehtivuse. Igaüks peab võitlema iseenda eest. Justkui džunglis. Tahad ellu jääda, ole tugev või kaval. Inimlikkus hääbub, kuid õnneks ei kao.

Üks seltskond – kaheksa täiskasvanut, kolm last – põgenevad Karjala väikesaarele, sellega lõpeb „Vongozero” ja algab „Elusad inimesed”.

Igaüks võib, ja tegelikult peaks, ette kujutama, mis juhtub siis, kui kogutakse lähimad kokku ning minnakse isolatsiooni, olgu siis väike- või soosaarele või metsatallu. Kaasas on vaid hädavajalik ning toitu kuuks paariks, aga elus tuleb püsida... Keegi ei tea, kui kaua...

„Hakkamegi elama siin, otse keset piiriäärset võõrandamise tsooni, mida pole isegi mõtet valvata, sest ükski inimene ei suudaks läbida taigas kaheksakümmend kilomeetrit jalgsi; me jääme siia, sest meie autod, mis praegu tühjade paakidega teisel kaldal jääga kattuvad, on juba täiesti kasutud, ja me võime siin veeta aasta, kaks, kümme aastat ja me ei saa mitte kunagi isegi teada sellest, et kõik on lõppenud. Vahel jälle näib mulle, et kõik on tõepoolest surnud – üldse kõik, ja me oleme täiesti üksi jäänud. Viimased üksteist inimest kesk talve.”

Millised on inimeste oskused talvisel tühermaal ellu jääda. Õnneks on järv ja võrgud ehk siis kala, aga kaua sa seda süüa jõuad. Tuleks kevad, tuleks pardid, ehk isegi põder...

Ent on ka ülejärve rahvas, kuid kontakt nendega võib osutuda saatuslikuks. Ühel hetkel kustubki suits seal korstnas... Et peagi taas kerkida. Uued inimesed on saabunud. Elusad. Ent koos nendega eksisteerida ei saa, koostööd teha küll, aga millise piirini? Kaotajad surevad, võitjad jäävad ellu.

„Meil on veel alles pisut petrooleumi, aga hoiame seda eriti pidulikeks puhkudeks ja seepärast mööduvad kõik õhtud, eranditult kõik, ühesuguselt: me lihtsalt istume ruskes hämaruses ja ajame juttu. Küllap võiksime üksteisele rääkida mida tahes, aga me räägime alati lõpust. Sellest, millised muretud lollpead me olime. Sellest, kuidas me midagi ei taibanud. Sellest, kuidas hiljaks jäime ega jõudnud kedagi päästa ja hädavaevu pääsesime ise. Muidugi kui seda üldse saab pääsemiseks nimetada.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid