Siinmail on Childi teosed pisut ajalises nihkes, seitsme stooriga maas, aga ei hullu. Kes kannatab, see kaua elab.

Proloogi lõpetuseks tuleb öelda, et kõik Reacheri lood on head, kuid enamus veidi paremad kui mõned üksikud...

Ookeanitagustel, ütleme siis nõnda, kuigi Child on puhast tõugu britt, ei õnnestu alati tegelaste lähetamine vanasse maailma. Ilmselt sobituvad ehtsad ameeriklased siiski rohkem oma harjumuspärasesse keskkonda või siis on autor kinnistanud selle keskkonna, mis on tegelasega harmoonias, poltidega lugejate hinge ja südamesse. Millegipärast arvas ka Rex Stout, et oleks paslik kord maailma parim detektiiv Euroopasse saata ja sellest ei tulnud midagi head, sest kõik oli vinklist väljas.

Niisiis „Isiklik”... USA-s ollakse hädas, sest supersnaiper, kelle Reacher kunagi trellide taha saatis, on taas vabaduses. Ilmselt. Sest kes teine võib üritada 1400 jardi ehk 1,28 kilomeetri kauguselt tabada Prantsusmaa presidenti, keda õnneks varjas purunematu klaas. Heakene küll, maailmas on veel paar meest, kes võiks midagi sama hullu üritada ning nüüd tulebki välja uurida, millise kivi all snaiper peidus on. Aega napib, sest kohe-kohe on Suurbritannias tulekul G8 kohtumine, kus tähtsad mehed reas – võta üks-kaks neist maha ning maailm pole enam endine.

USA võimukandjad paluvad mõistagi abi Reacherilt, kes tunneb nii snaiperi teemat kui on kursis Ameerika täpsusküti hingeeluga. Kaaslaseks saab ta toore neidise – tänapäeval probleeme ilma õrnema soo panuseta ei lahendata, peab olema võrdõiguslikkus.

Niisiis lendabki duo niivõrd-kuivõrd tundmatusse, sest Reacher on Euroopas elanud ja tema ema on prantslanna.

Ega tegelikult raamatul viga olegi, möllu, võitlust ja verd leidub piisavalt, kuid kõik on justkui veniv, aga see võib olla pelgalt tundeküsimus, sest Reacher kuulub siiski Ameerikasse.

Üks suurepärane pärl on raamatus siiski olemas – Reacheri hüüdnimi. Teatud seltskond kutsub teda: Sherlock Homeless. Mis on nii nabakümme, kui veel olla saab.