RAAMATUBLOGI: Aplausi väärt ugrimaine spiooniromaan
Räägitakse, et kirjanik kirjutab seetõttu, et ta teistviisi ei saa. Ju siis nii on ja Erkki Koort on kirjanik. Tema neljas romaan „Koidik surnud postkastis” väärib kindlasti lugemist ning tunnustavat mõminat.
Alustuseks läks Koort sajandite taha ning kirjutas kolm keskaegset krimiromaani keskaegsest Lõuna-Eestist: „Kättemaks Kirumpääl”, „Veritasu Tartus” ja „Salakuulaja Vastseliinas”. Olgu selle kriminaalsega, kuidas on, kuid Koort avas suurepäraselt Eestimaa mineviku ja just seda oli põnev lugeda, kuidas asjad toona käisid ja mis elu elati. „Kui otsida neist kahest raamatust ohjeldamatut põnevust, võib pettuda. Ent kui võtta teoseid ajalooõpikutena, on kõik kõige paremas korras. Erkki Koort, tunnustatud julgeolekuekspert, on nooruspõlvest peale ajaloohuviline ning teda paelub just 13. – 16. sajand...” Just nii sai ühes arvustuses kirjutet.
Nüüd hüppab Koort kuus sajandit edasi ja võtab kasutusele oma leiva lauale toovad teadmised. Koort on sisejulgeoleku instituudi juhataja, kes töötanud nii kaitsepolitseis kui siseministeeriumis, ning kui vaadata tema publikatsioone ja teadustöö teemasid, siis mees teab nii mõndagi.
Niisiis spiooniromaan Eesti üheksakümnendatest, kui siiamaile üritasid imbuda luureteenistused nii Venemaalt kui läänest. Või mis üritasid... Imbusidki. Käis tõsine klaperjaht, ühed värbasid teisi, teised esimesi ja meie pidime olema kogu selle ida ja lääne võitluse tallermaa, kaitstes läänt ja kahjustades ida.
Juba esimestel lehekülgedel läheb korralikuks löömaks, nagu tooma ikka juhtus – Eesti eriüksus tegi äkkrünnaku restoranile Dolph Lundgreni masti tüübi juhtimisel, paar laipa, paar vahistatut ehk ei midagi erakordset. Ainult et tulemust sel operatsioonil suurt ei olnud, pidi vastuluure ülem Jan Soo tunnistama, Venemaale infot edastanud reeturist polnud endiselt jälgegi.
Jan ongi raamatu peategelane. Kompromissitu tüüp, kes saadab kuradile kõik teda ametist lahti kangutada üritavad ülemused ja poliitikud, sõelub mööda Ida- ja Lääne Euroopat ning põikab ka ookeani taha, et infokilde hankida, ei usalda kedagi peale lähedast kaastööliste, on vajadusel vägivaldne ning vajadusel õrn, kaotab elu armastuse ja nii edasi...
Tuleb tunnistada, et „Koidik surnud postkastis” on igati äge romaan. Pisut hakitud, aga eks sujuvus tule ajaga. Möllu on piisavalt, armastust samuti, Eesti elu kulgeb nagu ta kulges... Taaskord saab kinnitust, et poliitikud teemat ei jaga ning Maarjamaal käib ametkondade vahel sisemine võitlus, kus Eesti asi on teisejärguline, kuid seda teab veidigi laiema silmaringiga inimene niigi. Võib arvata, et riiklike saladusi Koort ei avalda ning raamatus kirjeldatud luuretegevus kogu oma ilus ja valus – agentide värbamine, jahtimine, paljastamine... – käib samal moel kõikjal.
