Ungari krimikirjanik: loodan, et saan ükskord elada samasuguses avatud ja vabas ühiskonnas kui eestlased

„Budapesti inimene on vähemalt sama eriline tõug kui Manhattani, Viini, Philadelphia või Tallinna inimene. Mu romaanid püüdsid näidata ka budapestlasi, inimesi, kes on linna teinud selliseks, nagu see on,” ütleb pseudonüümi taha peituv nimekas Ungari krimikirjanik Vilmos Kondor.

Ungari kirjaniku Vilmos Kondori klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirja pandud ajalooline krimisari „Budapest noir” viib lugejad Ungarisse, teise maailmasõja eelsesse ja aegsesse Budapesti. Sarja esimene raamat „Budapest noir” on viimaste aastakümnete kõige populaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise ja soome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome kriminaalromaani seltsi auhinna.

„Budapest noir’i” sarja raamatuid võib nimetada ka sotsiokriminaalromaanideks, sest autor maalib lisaks põnevale mõrvaloole detailirohke pildi sõjaeelse ja -aegse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Sari näitab lähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavate fillegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga ja vaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule.

Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, on pärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneri diplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elab väikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

Käesolev intervjuu on välja kasvanud Vilmos Kondori ja Tartu ülikooli ungari külalislektori Krisztina Tóthi mitu kuud kestnud e-kirjavahetusest.

Krisztina Tóth (KT): Milline oli esimene reaktsioon, kui saite teada, et Eesti kirjastus soovib avaldada „Budapest noir’i”? Mida te sellest arvasite? Kas teil oli Eestist ja eestlastest mingi pilt?

Vilmos Kondor (VK): Mul on iga välismaise ilmumise üle hea meel, eriti kui on juttu mõnest idabloki riigist. Ma ei näe selles suurt kõneainet, et „Budapest noir” tundus huvitav (loe: eksootiline) Prantsuse või Saksa kirjastusele. Küll aga annab romaanile teatava kvaliteedipitseri see, kui seda tahavad välja anda ka need, kellega meil on mingis vormis ühine kogemus. Aga võib ka vabalt olla, et lihtsalt minu esimese romaani vanaisa Mór ja tema moosid tundusid nii armastusväärsed.

Minu pilt eestlastest? Ikka udune, laiali valgunud pilt: väike Balti riik, mille Nõukogude Liit oli lämmatanud, maha surunud ja mis siis sai kuidagi taas iseseisvaks (mille üle mul oli äärmiselt suur rõõm, see oli mulle Taaveti ja Koljati lugu) ja kus on nüüdseks ehitatud selline riik ja ühiskond, et ainult ahheta. Kus on imeilusad linnad, eriti Tallinn, palju-palju järvi, mida isiklikult väga kadestan, ja oma keel, mis tekitab minus täielikku segadust, sest ma ei oska seda mitte millegagi siduda. Kuulan Arvo Pärdi muusikat ja loodan, et saan ükskord elada samasuguses avatud ja vabas ühiskonnas kui eestlased.

„Budapest noir’i” sarja raamatuid võib nimetada ka sotsiokriminaalromaanideks.

KT: Kui räägite avatud ja vabast ühiskonnast, siis miks valisite oma romaanide taustaks Ungari ajaloo ühe kõige pimedama ajajärgu, 1930. ja 1940. aastad?

VK: Sellele olen juba palju kordi vastanud, üldiselt üht- ja sedasama – aga nüüd, praeguse globaalse poliitika valguses tundub, et olen leidnud veel ühe, sügavale maetud põhjuse. Peale selle, et mind kohutavalt köitis see aeg oma muusika, kirjanduse, arhitektuuri, vaesuse ja luksusega, püüdsin ka kujutleda, kuidas on olla, kui inimene ei võta tugevalt autoritaarse värvinguga süsteemis vastu talle jagatud kaarte, vaid segab ja jagab neid ise, kui vaja. Peategelane Gordon on peaaegu maniakaalselt iseseisev ja samal ajal ka lojaalne, ta armastab oma kodumaad, aga ei ole oma riigist just vaimustuses ja teab täpselt, kui räpane on poliitika. Kui tahta suuri sõnu teha, siis ütleksin, et mind huvitas, kuidas suudab üksikisik keset omavoli ja hullumeelsust säilitada oma terviklikkuse ja iseseisvuse. Kuidas ta suudab nii, et ei oota teisi, ei otsi liitlasi, vaid kui vaja, teeb üksi ära selle, mida enda – ja ärgem unustagem, kodumaa – seisukohast tähtsaks peab.

Muuseas, kuidas on võimalik mitte armastada aega, kui Ellington tegi muusikat, Dietrich oli filmilinal ja mehed ei astunud tänavale tüükas lõuaga? See oli aeg, mil autodes ei olnud peatuge ega turvavööd, kinos sai suitsu pahvida ja korralik õhtusöök oli kuuekäiguline. Mil Euroopa basseine valitsesid ungari ujujad, Londonist läbi Pariisi Berliinini ei olnud kontinendil sellist nurka, kus ei oleks elanud ungarlasi, kes hoidsid oma kodumaa räsitud kuulsust. See oli aeg, mil sündisid sellised romaanid nagu Benő Karácsonyi „Päiksepoolne külg” ning kirjutasid ja tegelesid loominguga sellised inimesed nagu Antal Szerb, Marcell Benedek, Károly Lyka ja Antal Molnár. Aeg, mil humanism, mida ma nii hindan, sai sisse kasvuhoo ja ilmusid riburada raamatud, mis tahtsid meie maailma mõista – või selgitada huvilisele, mis on meie maailm, miks see on selliseks kujunenud ja miks see on tähtis. Noh, selle pärast.

KT: Kas võib olla, et see üksildane kangelane Zsigmond Gordon on veidi teie või teie Vilmos Kondori identiteedi alter ego? Üksildane, kinnine kangelane, kellest me suurt midagi ei tea, kes ei kuulu ühtegi erialasesse sekti, aga ajab ikkagi oma asju iseenda nägemuse ja kaljukindla väärtussüsteemi järgi … Rääkisime sellest kahe esimese raamatu ilmumise puhul palju nende toimetaja ja kolmanda raamatu tõlkija Piret Toometiga. Märkasime, et isegi see ei selgu, kuidas Zsigmond Gordon välja näeb, tekstis pole ühtki viidet tema välimusele. Isegi tema sisemisi omadusi võime järeldada pigem tema tegudest. (Tõsi, „Budapest noir’ist” tehtud film kujutab peategelast, aga näiteks mina kujutlen teda veidi teistsugusena.) Täpselt sama palju teame ka Vilmos Kondorist. Kus ja kuidas te Zsigmond Gordoni kuju leidsite?

VK: Paralleeli tõmbamine minu ja Gordoni vahele on väga ahvatlev ja käepärane, aga isegi kui see nii on, on see puhas juhus. Võin ausalt öelda, et Gordon mulle „Budapest noir’is” sugugi ei meeldinud. „Patuses Budapestis” meeldis ta juba veidi enam ja alles raamatus „Budapest varemeis” võitis ta mu südame. Meie suhe on üsna nurgeline, mul viskab üle see, kuidas ta kogu aeg peaga vastu seina jookseb, ta on kõrk ja muudkui aga pahvib (mina olen loobunud …), joob (mina ei joo ja panen ta napsutamist pahaks), ikka ja jälle õiendab ja armastab tüli norida ning on kõige selle juures nii … üleolev. Muidugi on ta samal ajal ka suuremeelne ja isetu ning seda rida võiks jätkata, aga alguses käis see tüüp mulle äärmiselt närvidele, ja ehkki mul polnud tahtmist lasta talle kere peale anda, tegi lugu ikka sellise pöörde, et tulid laksud. Ta on põikpea ega kuula kedagi, ma ei teagi, mille kuradi pärast jäi Krisztina lõpuni temaga.

See oli teadlik ja sihilik otsus, et ma ei kirjelda teda kunagi. Minu meelest on lugemine intiimne elamus, igaüks näeb oma vaimusilmas, mida aga tahab, ja sellepärast ei tahtnudki ma lugejat juhatada. Näete, palun, see on Gordon, nii pikk, selliste silmade ja kätega, üks kõrv on selline ja teine taoline. Minu peas on üks Gordon, kindel kuju, kellel pole suurt pistmist filmilinale ilmunud Gordoniga – ehkki pean märkima, et näitleja Krisztián Kolovratnik oli suurepärane valik. Sellegipoolest arvan ka praegu, et peategelasega on lihtne samastuda just siis, kui sa ei tea, milline ta on. Mitte et ma tahaksin või suudaksin Poirot’ga ükskõik mil viisil samastuda, tema vunts välistab selle juba ette. Ma ei talu keigarlikke tüüpe ja minu sõnastikus seisab Poirot’ nime taga just see sõna. Mõistate, kuhu ma tahan välja jõuda? Hammetti romaanist „Punane lõikus” ei leia me ei peategelase kirjeldust ega isegi tema nime. Ta on Continental Op. Kas rohkem ongi vaja öelda? Ei. Sellest mulle piisab ja kui panete tähele, siis ma ei kirjelda kunagi oma romaanides peategelast. See on lugeja mure. Või rõõm. Kujutleda seda kutti sellisena, nagu tahab.

KT: Jah, me arvasimegi, et see on kirjaniku teadlik valik. Ta paistab mulle veidi nagu „Ameeriklane Budapestis”, eristub ümbrusest. Teised on aga täisverelised budapestlased …

Teil oli intervjuu alguses õigus – eesti lugejad jumaldavad Gordoni vanaisa ja tema moose, isegi „Patuses Budapestis” on tema tikritega sidrunimoos sees. Kas vanakesel oli mõni eeskuju tegelikkusest? Või Krisztinal? Kuidas te üldiselt oma tegelased kokku kogute, kuidas nad muutuvad raamatus luust ja lihast inimesteks?

VK: Kuidas nüüd öeldagi. Kui keset Ungari lauskmaad on üks kena suur maisipõld ja selle keskel kasvab järsku üks päevalill, siis võime õigustatult eeldada, et selle päevalille sealviibimise eest ei vastuta mais. Vaid et tuul on selle sinna puhunud. Ka Gordoni on tuul sinna puhunud, üsna suure ringiga, millest olen ka mitu korda kirjutanud, eriti tema Ameerika aastatest. Hästi, ütlen siis seda ka. Üks mu suuri lemmikuid filminduses on „Presidendi meeskond”. Ja muidugi ka raamat ise. See, mida Bernstein ja Woodward tegid, on minu silmis nagu vabadusvõitlus. Mulle on etaloniks nende ajakirjanik. See suhtumine, see professionaalsus. Ka ungari luuletaja János Arany suutis Ungaris inglise keele ära õppida, aga selles keeles kõnelemine tal välja ei tulnud. Ameerika tüüpi ajakirjanik on ainult Ameerikas. Juhtus nii, et Gordon sai oma kogemused seal ja tõi need endaga kaasa. Aga pean kohe ka midagi toonitama. Ungari ajakirjanikega pole olnud mingit probleemi, vastupidi. Võiksin pikalt üles lugeda neid, kellele selle sarja pühendan, kellesse suhtun sügavaima austuse ja tunnustusega, aga näiteks Sándor Nádas, keda ma ehk kõige enam austan, ei oleks kedagi iialgi näkku löönud. Nemad töötasid omal moel ja kirjutasid suurepäraseid, igavest au pälvivaid uurivaid artikleid juba eelmise sajandivahetuse paiku, 1906–1908. Kornél Tábori oleks muretsenud oma prillide pärast, Nádas aga lipsu ja soengu pärast. Gordon aga ei muretse mitte millegi pärast. Ta on nagu Bernstein ja Woodward, lihtsalt talle meeldib kakelda.

Minulegi meeldib moosi keeta ja ma jumaldasin oma emapoolset vanaisa. Just tema tutvustaski mulle kõiki need eelmainitud ungari humaniste. Andis endast kõik, et meil oleks üks moosi keetev taat. Ja kust tuli Krisztina? Noh. Ühelt fotolt. Nägin ajalehes Tolnai Világlapja fotot ühest naisest, vaatasin ja vaatasin teda ning taipasin, et vaatan Gordoni armastust. Mul on foto isegi tema korterist. Krisztina on minu jaoks tõeline tegelane ja ta meeldis mulle kohe algusest peale. Ta on tark ja vapper naine, ja kuigi üks lähedane sõber andis nõu, et nende suhe võiks olla keeruline, et see annab romaani dünaamikale hea vungi, panin ma sellele teadlikult vastu. Mulle ei meeldi tülitseda ja nii otsustasin, et kirjutan sellisest kutist – uurijast –, kes pole vanapoiss ega lahutatud, ei vihka oma abikaasat, vaid armastab oma elu ainukest naist.

Peaaegu kõik teised leidsin ajalehtedest. Nimed, kujud. Aastaid läksin voodisse ja tõusin 1930. aastate päevalehtedega, neist sai mu elu osa. Ja veel midagi. Isa on ühes või teises vormis kõigis mu romaanides. Mulle ei meeldi teiste elus tuhnida, minu sõprade eraelu, aga eriti nende nimed on privaatsfäär, ma pole kunagi kedagi kujutanud tuttavate või sõprade järgi. Mu tegelased on põhiosas päris inimesed, ülejäänud olen saanud ajalehti lugedes, sest neid, kellest ajalehes Az Est kirjutati, ei suudaks keegi välja mõelda.

KT: Esimesest raamatust on valminud film, mida me ka Eesti kinodes näitasime. Kuidas see teile meeldis? Mis tunne oli Zsigmondit ihusilmaga näha? Kas sellele tuleb järg?

VK: Kui see minust sõltub, ja see sõltub, siis rohkem filme ei tule. Üks film, olgu peale, aga rohkem – tänan, ei! Ma ei tundnud Zsigmondit nähes mitte midagi. Ta ei olnud mu peas selline kui Krisztián Kolovratnik, kelle kohta ma pean ütlema, et ta oli praegu Ungaris töötavatest näitlejatest parim valik. (Mina oleksin rolli andnud kellelegi teisele, aga tema on juba 15 aastat surnud, nii et seda teed ei saanud valida ja ega minu käest ei küsitudki.) Meeldis see, kuidas ta Gordoni kuju lõi, kuid režissööri lavastajatööd ma ei hinda.

Mul oli veidi kahju, et film andis paljudele Gordoni valmiskujul ja võttis võimaluse teda ise ette kujutada, aga see pole nii suur häda. Ma algselt kirjutasin ja kirjutan praegugi filmilikult, tahtsin kohe alguses näha romaani kinolinal, ühesõnaga kõik kulges enam-vähem seda rada, mida plaanisin, aga mitte siis ja sel viisil, nagu see mu peas oli. Üldiselt ongi nii, et kui olen filmi- või teleinimestega midagi ka teinud, on need eranditult olnud mulle negatiivsed kogemused, nii et nõnda see minu lugu filmilina ja teleekraaniga lõppeski.

KT: Aitäh selle vastuse eest, pean ütlema, et ka mina vaatasin filmi veidi sarnaste tunnetega. Et see jäi veidi ehk skemaatiliseks või lausa klišeelikuks. Ja linn, mis on Gordoni kõrval raamatute teine peategelane, oli filmis vaevu kohal. Filmi vaadates ei tundnud ma kahjuks ka kohvilõhna, raamatut lugedes jõudis see kõik aga vägagi pärale.

VK: Mõni asi tegi filmis ikka päris pahaseks, üks neist on see, mida teiegi märkasite. Sellest tuli steriilne film, kuigi romaan on porine ja räpane. Kõike muud kui sädelev. Raamatus ei sädele isegi need asjad, mis peaksid. Ja ma olin väga pahane Gordoni ja Krisztina suhte pärast. Kuidas on võimalik minu kirjutatut nii valesti mõista? See just oligi huvitav, et tol ajal, just toona ja seal oli võrdseid suhteid vähe. Kirjutasin meelega just sellise. Aga sellest tehti hoopis midagi muud.

KT: Tõlkija Piret Toomet palus, et küsiksin kas või väljaspool intervjuud, kes on raamatu hoolitsevate naistegelaste, nt toimetuse sekretäri, raamatukoist Valéria eeskuju. Ja kuna tekstis on silmapaistvalt põhjalikud habemeajamise kirjeldused, siis küsiksin, kas teil endal on tegelikkuses korralikult hooldatud habe. Kui te ei soovi, siis ei pea sellele küsimusele mõistagi vastama – kui tunnete, et see ohustab salapärase Vilmos Kondori identiteeti. Selle paljastamine pole meil kavas, austame teie soovi. Aga eks ma kunagi küsin ka selle kohta…

VK: Valérial ei olnud prototüüpi, ta on pigem krimiromaanide lugeja arhetüüp. See kõik, mida Valéria luges, ilmus toona kohutavalt suurtes tiraažides ja ka minul on kodus paar selle sarja osa. Võtsin need kätte ja mõtlesin, kes võisid olla nende lugejad, sest nagu me kõik teame: igal pool maailmas loevad naised rohkem. Kes võis olla see naine? Siis lugesin üht toimetuse aruannet, kus räägiti toimetuse sekretärist, kes töötab ainult öösiti. Kõik muu tuli juba iseenesest. Oli lausa hea panna Gordoni kõrvale üks naine, kes on väljaspool igasugu huvisid ja kes võttis selle tööotsa vastu ainult sellepärast, et ta rahule jäetaks ja et ta saaks lugeda nii palju, kui tahab ja suudab.

Minu habe on nagu ungari muinasjuttudes: oli see nüüd, kus ta oli. Juba päris pikka aega pole mul mingit näokarvastikku ja habemeajamist võtan ma väga tõsiselt. Ma ei ole fetišist, aga mehel peab olema põhjus, miks ta habet ei aja. Ja toona läks see kõik veidi teisiti. Sain vanaisalt noorest peast Ameerika žileti, mille tema oli saanud ühelt Ameerika sõdurilt. Sellega ajasin aastaid habet ja panin haavadele maarjajääd peale – tean täpselt, kui raske oli toona habet ajada ja miks habemeajaja juures käimine meestele nii palju tähendas. Habemenuga (borotva) on hoopis midagi muud, žiletti ei nimetata asjata ungari keeles önborotva’ks ehk iseenda habeme ajajaks: habemenoaga pole võimalik üksi habet ajada. Selleks on vaja habemeajajat, vahtu, hobusejõhvist pintslit, näole kuuma rätti, pärast odekolonni – see oli rituaal, mis tähendas toona meestele kohutavalt palju. Ja tähendab ka praegu. (Ülalmainitud Sándor Nádasil on üks uhke tiraad sellest, kui palju ta ükskord habemeajajale maksma pidi, et see tema juurde kohale tuleks – aga ta pigem maksis selle eest hambaid kiristades, kui et loobus tema teenetest.)

KT: Ja kuidas on lugu „tõelise peategelase”, Budapestiga? Rääkisime omavahel sellestki, et teie kirjeldatud Budapest on nii plastiline, käegakatsutav, kuuldav, nuhutatav, et oleme peaaegu kindlad, et te pole seal sündinud. See, kes suudab linna nii hästi näha ja tunnetada, on tõenäoliselt hakanud imetlema ja armastama seda juba avatud silmil. Esimese raamatuga seoses rääkisime tundest, justkui ei olekski nii oluline krimilugu ise, kuivõrd linn. Tavaliselt on selles ajalooliste kulissidega krimižanris nii, et krimilugu on tähtis ja kõik muu – ajastu, taustamängijad, ajaloolised sündmused – vaid kuliss. Teil oleks aga justkui vastupidi. See on Budapesti romaan, millest tuli ka mingi lugu välja võluda, et see müüdav oleks, ja nii sai sellest krimi. Mida te sellest mõttekäigust arvate?

VK: Olen pärit Pestist ja ma veidi mõistangi, mida silmas peate, aga paraku pean ikkagi tõdema vastupidist. Esiteks olen väga rõõmus, et linn nii plastiliselt välja kukkus, see oli teadlik siht kohe esimesest reast peale. Minu meelest saab linnast kirjutada hästi just siis, kui oled selles sündinud, elanud, selle entiteedi osa. Lawrence Block kirjutab Manhattanist nii, et lugedes tuleb pisar silma, ja Block elab tänapäevalgi kuskil 84. tänava kandis. Ross Macdonald elas Californias, ja pole juhus, et Lew Archeri romaanid on nii autentsed. Või võtkem David Goodis, kes kirjutas Philadelphiast, põliselanikuna. Noir’i kui žanri üks tähtsamaid tunnuseid on see, et tegeldakse kahe peategelasega: detektiivi ja linnaga. Võiksin pikalt lugeda ette autoreid, kes olid linna või osariigi kroonikud: nt Carl Hiaasen kirjutas Floridast, nagu ka Charles Willeford, aga James Crumley jäädvustas ei tea kui mitmes romaanis Montana. Tõstsin esile need kolm, sest nad on mu isiklikud lemmikud, ja kuna olen läbi lugenud peaaegu kogu nende elutöö, tunnen, et oskaksin Manhattanil või Phillys vabalt leida tee A-st B-ni.

Suurlinnade elanikud armastavad oma linna metsikult, on ka selle üle uhked, aga ei ütle ega näita seda välja.

Pealegi sobib Budapest sellesse rolli suurepäraselt ja mul oli ka väike taotlus linna renomee kuidagi taastada. Budapest oli „patune”, sest see kuulutati selliseks (eriti valitseja Miklós Horthy ja tema parempoolne poliitiline ringkond), ja võrreldes sellega, kui uus see linn on, vaevalt 150 aastat vana, on selle ajalugu põrgulik. Praegu ütleksin, et palju kannatanud linn, ja ma arvan, et olete ise ka näinud pärast teist maailmasõda valminud fotosid Kettsillast ja Lossikvartalist. Ja ikkagi tõusis see tuhast, sest budapestlased tõstsid selle tuhast. Romaani „Budapest varemeis” eeltööd tegin pidevalt nii, et kurgus pitsitas, sest see linn oli sellises seisukorras, et süda lõhkes tema ja tema elanike pärast, kui toonaseid lehti sirvisin.

Minu meelest on Budapesti inimene vähemalt sama eriline tõug kui Manhattani, Viini, Philadelphia või Tallinna inimene ning selliste suurte linnade elanikel on üks eriline omadus. Kui Debreceni, Szarvasi, Komárno või Łódźi kodanik on kindlasõnaliselt kohalik patrioot, siis suurlinnade elanikud on väga harva sellised. Nad armastavad oma linna metsikult, on ka selle üle uhked, aga ei ütle ega näita seda välja. Mu romaanid püüdsid näidata ka budapestlasi, inimesi, kes on linna teinud selliseks, nagu see on. Kuigi on päris kindel, et mina näen Ó tänavat teisiti kui sealseid elanikud, olen lugematul hulgal saanud ja saan tänapäevani kirju, milles lugejad tänavad mind võimaluse eest avastada tänavat ja ümbrust, kus nad elavad. Kas tõesti oli siin see, küsivad nad. Kas need tüübid tõesti käisid siin? Kas see tõesti toimus siin? Üks naine kirjutas: ma ei teadnudki, et sellel majal on selline ajalugu, ja mina rõõmustasin siis, et olin uurinud mitte ainult tänavaid, vaid ka hooneid. Tunnen hästi tähtsamaid hooneid, alates Gordoni korterist kuni tema vanaisa korterini, ajalehe Az Est toimetusest Nagymező tänava urgasteni. Aga ikkagi ei ole nii, et jänese käes on jahipüss: krimilugu ei ole kunagi olnud ettekääne, et linnast kirjutada. Minu detektiiv ja minu linn on sümbioosis, kuritöö on suurlinna osa ja kui lisame, et kõigi mu romaanide põhiidee toetub tegelikult juhtunule, saab pilt kokku. Kui romaanide tegevuskoht viia Szegedisse, siis tuleks sellest kõigest üks püdel rämps, ja kui lugudest kuritöö välja võtta, siis saaks vaid ühe laheda modernistliku kelmiromaani jäljenduse.

Budapesti inimene on vähemalt sama eriline tõug kui Manhattani, Viini, Philadelphia või Tallinna inimene.

KT: Järgmisena küsiksin, kas teil oli ungari kirjandusest žanriliselt või linna „kaardistamisel” ka eeskujusid. Ja keda üldiselt peate ungari kirjanikest oma kirjanduslikeks eelkäijateks või vähemalt sugulashingedeks? Ehk on nende hulgas ka eestlastele tuttavaid autoreid? Ja kellega olete kaasaegsetest hingesõbrad?

VK: Noh, jälle üks konksuga küsimus. Alustagem sellest, et kaasaegsetest räägime vaid head või siis mitte midagi. Head saan öelda kahe autori kohta ja usun, et kumbki ei ole üllatus. Zsófi Kemény on üks neist ja temaga olen koos isegi ühe romaani kirjutanud, ja hoolimata sellest, et oleme temaga täielikud vastandid, mõistsime teineteist suurepäraselt. Sellele võis aidata kaasa ka see, et Zsófi valdab, mõistab ja tunnetab ungari keelt nii, nagu väga vähesed suudavad, ja ma väga austan teda selle pärast (ja olen talle veidi kadegi). Ja „väheste” all ei pea ma silmas ainult kaasaegseid. Ja teine on Noémi Szécsi, kes on kirjutanud mitmesuguseid romaane, millest mu lemmik on „Kommunist Monte Cristo” („A Kommunista Monte Cristo”). Mulle meeldib väga tema jutustamisstiil, maailmanägemine ja kibedavõitu huumor, millel on vahel lausa hävitav jõud. Nüüd olete kindlasti pettunud, sest ootasite minult krimiautoreid, aga eks ma siis korvan selle. Sándor Tari „Hall tuvi” („Szürke galamb”) on üks ungari nüüdiskirjanduse briljante, mille tähtsust saab ainult alahinnata. Uhke romaan, uhke krimi. Ükskõik millise väliskirjastusega mul suhted tekivad, igaühele soovitan „Halli tuvi”, sest ilma selleta poleks näiteks mina kunagi krimiromaane kirjutama hakanud.

Nüüdiskirjanik, aga mitte krimikirjanik on Péter Esterházy, kellest imelisemat labürinti pole ungari kirjanduses mitte iialgi olnud, ja ma mitte ainult ei naudi tema lugemist, vaid ka õpin temalt tohutult palju. Ta oli hullupööra tark tüüp, tema puudumist on päev-päevalt ungari kirjanduses ja avalikus elus üha rohkem tunda.

Ungari eeskujud… Nüüd tooksin esile autorid, keda ei tea hästi isegi ungari lugejad. Esimene ja kõige tähtsam linnapildiraamat on mulle Rudolf Szentesi (ehk József Kissi) monumentaalne teos „Budapesti saladused” („Budapesti rejtelmek”), mille sünnile, olemisele, teokssaamisele ei leia ma siiani seletust. See on XIX sajandi ungari kirjanduses täiesti ainulaadne. Linnapildi kujutamise eeskujudena ei oska ma kahjuks väga ilukirjanikke nimetada, „ainult” ajakirjanikke. Neist kolm – Kornél Tábori, Vilmos Tarján ja Sándor Nádas – on süüdi minu Budapesti-pildis ja -maanias. Nende eeskujul õppisin seda linna kirglikult armastama ja nemad ei viinud mind üksnes luksuslossidesse, vaid ka slummidesse. Nad olid hullumeelsed tegelased, suurepärase sulega žurnalistid, kelle artiklite ja raamatuteta see linn ehk ei saakski olla selline, nagu on.

Ja veidi laiemalt ka, ehkki te seda ei küsinud. Mulle meeldivad väga Haruki Murakami linnapildid (nagu mõistagi tema romaanid), Borges ei meeldi mulle mitte linnapiltide pärast, vaid kõige muu pärast – nemad jätkavad minu jaoks aga selliste autorite tööd, nagu Charles Willeford, David Goodis, James Crumley, Lawrence Block või Dashiell Hammett. Ja kõigel sellel on kindlasti midagi pistmist sellega, et kõnnin öösiti unes ringi peaaegu eranditult linnades, kummalistes hoonetes, kummalistes paikades, ja isegi kui näen seal inimesi, mäletan ärgates ainult linnu, maju, tänavaid, rõdusid, torne, kõrghooneid ja asfalti.

KT: Küsiksin veel kolmanda romaani, „Budapesti spiooni” kohta. Mille poolest erineb see esimesest kahest? Ja mis on selles juba tuttav?

VK: Ütlen ausalt, et ei oska sellele küsimusele vastata. Oskan ainult kobada. See on midagi muud, sest see on spiooniromaan ja Gordon reisib selles kõige rohkem: Stockholmist Londonisse, siis Veneetsiast Parenzosse, sealt Budapesti. Ja sarnasus on selles, et seal on Gordon ja muidugi ka Krisztina. Nagu igas romaanis, on ka siin suur hulk päris tegelasi, ajaloolisest vaatepunktist püüdsin olla tavalisest veelgi tõelähedasem. Minu lemmik on selles István Ujszászy, sõjaväeluure ülem, ja tema imekaunis armuke, erakordne ungari vamp, eht femme fatale Katalin Karády. Veel üks huvitav asi: paar kuud pärast raamatu ilmumist sain ühe tänukirja – raamatu ühelt tegelaselt. Lühikeses stseenis esineb toonase, 1944. aasta Stockholmi Ungari suursaadiku tütar, kes kirjutas mulle ja tänas, et meenutasin nii kenasti tema isa Antal Ullein-Reviczkyt. Te võite ette kujutada, et kukkusin toolilt maha, kui neid ridu lugesin. Siis taipasin ehmatusega, kui elav ja tõeline ja praegugi kaasa kõnelev on meie ajalugu.

KT: Nüüd päriksin veidi teie pseudonüümi kohta, kui te ei pahanda. Eestlasedki on põnevil autorit ümbritsevat salapärast.

VK: See küsimus tekitab kõhedust. Kujutan ette, kuidas korralikud Tallinna mehed ja naised arutavad (või mis arutavad, vaidlevad tuliselt!) laupäevasel perekondlikul õhtusöögil ärritunult ja erutatult selle üle, kes on see Kondor. Mina ei julge selle eest vastutust võtta, ärge pangegi seda minu õlule, eks! Loodan uskuda, et eesti lugejatel on ka paremat teha, kui minu isikust lobiseda – laskem romaanil rääkida enda eest, aga mitte minu eest. Olen juba väga palju kordi öelnud ja usun sellesse iga korraga aina rohkem: romaanid ütlevad kõik ära, mida ma öelda tahan, pealegi nad on palju huvitavamad kui mina.

KT: Oh, ärge muretsege, ma ei taha küülikut urust välja tõmmata! Sügisesel raamatuesitlusel (millele Zoltán Pap ei saanud viirusolukorra pärast tulla ja millel pidin hoopis mina „Patuse Budapesti” nimel rääkima) palusid korraldajad, et kui festivali teemaks on juba maskid ja peitus, siis paneksin „Vilmos Kondori fenomeni” veidi konteksti. Ja ma rääkisin seal igasugustest ungari asjadest: Psychest, Lili Csokonaist, Jolán Sárbogárdist, Laura Spiegelmanist, Jenő Rejtőst, Tandorist, Géza Vadászist. Ja et alati on lõpuks välja tulnud, kes on pseudonüümi taha peidetud. Vilmos Kondor on ainus erand. No ja see pani mõnes Tartu kirjandusinimeses mõtte liikuma (Tallinna dineelaudade rahu rikkumisest rääkida on siiski liialdus …), miks see nii on ja kuidas see on võimalik. Ja ainult seda küsiksin minagi. Miks te otsustasite täiesti inkognito tegutsemise kasuks, miks on see parem kui reaalne identiteet? Teine aga: kuidas teil on õnnestunud juba kolmteist aastat maski taha varjuda? Keegi pole lekitanud vähimatki infot, vari peab täielikult. Kas peale kirjastaja Zoltán Papi on üldse veel kedagi, kes teab, kes on Vilmos Kondor? Või ei tea isegi tema?

Oleksin väga tänulik, kui te sellel teemal midagi veel kirjutaksite. Muidu aga tühja sest Tartu literaatide perekondlikust rahust! (Aga kui see ei istu, siis loomulikult ei aja ma peale.)

VK: Et kes on Pom-Pom?* Õieti ei tea seda keegi. Vastaksin nii. Kui otsustaksin tahta kirjutada pseudonüümi all, siis teeksin seda selleks, et mulle ei meeldi, et minu vastu huvi tuntakse, sest olen väga privaatsust armastav, oma pere elu pärast muretsev ja seda hoidev inimene. Isegi siis, kui see on mu kirjastajatele vastumeelt, sest tänapäeval saab väidetavalt raamatuid müüa ainult oma näoga ja avalikkuse silme ette toodud aluspesus. Ja siis tuleb üks tüüp, kes ei ole nõus tegema midagi, kuigi teda on piisavalt palutud. Sest tahaksin uskuda, et kui ma juba nii otsustaksin, et kirjutan pseudonüümi all, siis mu isik on tõepoolest tähtsusetu. See, mida ma maailmas näen ja kuidas seda mõistan – ja lausa see, mida ma ei näe ega mõista –, on kõik mu raamatutes, mul oleks täiesti mõttetu astuda indiviidide diktatuuri kaardiväkke. Mina, mina, mulle, mind, mina arvan nii, minuga juhtus nii, mina, mina – see kõik on mulle sügavalt eemaletõukav. Oli juba siis, kui polnud veel ei Facebooki, Twitterit, Instagrami ega midagi. Kui ma otsustaksin tahta kirjutada pseudonüümi all, siis teeksin seda, sest n-ö kiirelust saan krambid. Muuseumis ei vaata inimesed pilte, vaid teevad fotosid ja vaatavad neid siis hiljem. Mulle ei ole see tõlgendus maailmast mitte kunagi meeldinud, ja uskuge mind, abikaasa on minuga ei tea kui palju kordi selle pärast tülitsenud. Mind on kutsutud Helsingisse, Tallinna, Orient Expressile, Pariisi jne, ning mu abikaasale meeldib reisida. Mulle endale ka. Aga rambivalgusest hoidumine on hea. Filmigi nägin esimest korda alles kuid pärast esitlust ühes Budapesti kinos, kuigi mulle lubati ei tea mida, kui esilinastusele lähen. Aga oh kui palju parem oli minna sinna sõbraga, haarata karp popkorni, ja kui palju rohkem sain ma sellest, et tundsin, kui elevil ja põnevil oli päris publik!

KT: Sellega ma selle intervjuu lõpetaksin. Veidi kurvalt, sest teiega oli äärmiselt mõnus vestelda. Kui te Tartusse juhtute, kutsuksin teid ühele siidrile …

VK: Olen intervjuust väga huvitatud. Tänan kannatuse ja huvi eest, see oli omanäoline ja huvitav vestlus.

* Pom-Pom on Ungari multikasarja peategelane, tuti või tupsuga sarnanev tegelane. Iga multikaepisood algab lausega: „Et kes on Pom-Pom?” Vaata näiteks siit.

Intervjueeris Krisztina Tóth, Tartu ülikooli ungari keele külalislektor.

Ungari keelest tõlkis Lauri Eesmaa.

Toimetas Hille Saluäär.