Samas ei suuda ilmselt üks inimene, kui see oleks ka ta elutöö, läbi uurida ja kirja panna kõike templirüütlitesse puutuvat ning lisaks ka teooriaid, mis juhtus pärast seda, kui Prantsusmaa kuningas Philippe Ilus Templiordu laiali saatis.

Aga kui ajaloolased seljad kokku paneks ja ühiselt tõeni või vähemalt selle lähistele üritaks jõuda? Näiteks püstitas hobiajaloolane Karl Kello põneva teooria, et templirüütlid on tihedalt seotud Eesti ja eelkõige Saaremaaga, millest on ta kirjutanud ka raamatu. Näiteks ühes artiklis pakub Kello välja järgmist: „Kas Kristuse rüütlite orduriigi idee võis aktualiseeruda taas Jüriöö ülestõusu aegu 1343–1344? Templirüütlid läksid pärast viimase suurmeistri Jacques de Molay tulesurma 1314 põranda alla ja ühinesid teiste ordudega, sh Saksa orduga. Siinkirjutaja ei välista võimalust, et eestlaste ülestõus Kristuse mõõga vendade endisaegses mõjusfääris kujutas endast kõige muu kõrval ühtlasi ellu jäänud templirüütlite viimast katset luua (taastada?) kauges Põhjalas oma riik.”

Olgu nende teooriatega, kuidas on Jones kirjutab põhjaliku ülevaate templirüütlite või ka Kristuse rüütlite – ametlik nimi oli Jeruusalemma Kristuse ja Saalomoni Templi Vaeste Rüütlite ordu – ametlikust algusest ja lõpust ning kõigest sellest, mis vahepeale jäi.

„Templirüütlid olid pühad sõdalased. Usu- ja mõõgamehed, palverändurid ja sõdurid, kerjused ja pankurid. Nende punase ristiga kaunistatud rüü sümboliseeris verd, mida Kristus oli inimkonna eest valanud ja mida nad ise olid valmis Issandat teenides valama,” selgitab autor sissejuhatuses. „Templiordu rajati 1119. aastal ning selle aluspõhimõteteks said karskus, kuulekus ja vaesus – viimane omadus jäädvustati ka ordumeistri ametlikul pitsatil kus on näha kaks orduvenda üheainsa hobuse seljas ratsutamas – ent peagi sai ordu rikkaks ja võimsaks. Ordu aitas rahastada sõdu ja andis laenu, kui tuli kuningate eest lunaraha maksta, sõlmis lepinguid kuningakodade rahaasjade korraldamiseks, kogus makse, ehitas losse, juhtis linnu, pani kokku armeesid, osales kaubandusläbirääkimistel, pidas erasõdu teiste sõjaliste ordude vastu, pani toime poliitilisi atentaate ja aitas nii mõnelgi mehel kuningaks tõusta.”

Eks Templiordu oligi vastuoluline, Jeruusalemma saabuvate ja sealt lahkuvate palverändurite kaitsmisest, mis oli organisatsiooni peamine eesmärk, sai kahe sajandi jooksul vaid tühine osa kogu tegemistest. Templirüütlid said maailmas ja eelkõige Euroopas sedavõrd võimsaks, et nad tuli likvideerida, mida kuningas Philippe tegigi. Kui tegi.

„Templirüütlid. Issanda sõdalasmunkade tõus ja langus” on tõesti suurepärane teos Templiordu ajaloost ning annab baasi, millele tugineda, sest ega Kristuse sõdalastest kirjutatud raamatud, olgu need ilukirjanduslikud või salateooriaid punuvad, lugemata jää.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid