RAAMATUBLOGI: Kaks suurepärast agathachristielikku krimkat ühtede kaante vahel ehk lugu loos
(1)
Teinekord on keeruline mõista maailma ja inimeste käitumist. Anthony Horowitz on suurem osa ajast tegelenud tont teab millega; selle asemel, et luua suurepäraseid krimiromaane. Ta on kirjutanud stsenaariume telesarjadele „Midsomeri mõrvad” ja „Hercule Poirot”, lasteraamatuid... Siis võttis ta kätte ning pikendas Sherlock Holmesi saagasid kahe raamatu võrra – „Siidimaja” ilmus ka maakeeles, kuid polnud teab mis... Horowitz on kirjutanud kolm James Bondi lugu ja mida kõike veel. Ehk siis polnud tema ise, vaid proovinud olla keegi teine. Ent kui ta lõpuks oma krimka paberile pani, siis ei jää üle muud kui püsti tõusta ja aplodeerida, sest „Minu harakamõrvad” on tõesti hea kraam.
Samas ei loo Horowitz „Minu harakamõrvaga” midagi uut, vaid liigub vanasse heasse Briti krimiromaani esimesse kuldajastusse ja pakub ühtede kaante vahel kaks suurepärast agathachristelikku krimkat. Just kaks krimkat, kuigi stoori on üks, ning pole lihtne järjestada, kumb neist on parem.
Kui väikekirjastuse toimetaja Susan Ryeland võtab ette üleilmse menukirjaniku Alan Conway viimase romaani – mees on haiguse tõttu siitilmast lahkumas – siis tundub kõik tavapäraselt kena: eradetektiiv Atticus Pündi lahendab järjekordset mõrva ja teeb seda endelt kustumatu elegantsiga. Ainult et siis, kui tuleks seltskond kokku võtta ja välja kuulutada mõrvar, saavad leheküljed otsa. Autor oleks justkui lõpu kirjutamata jätnud.
Paraku jääbki raamatu lõpp kadunuks, sest Conway sooritab enesetapu, kukutades end oma häärberi katusetornist surnuks.
Nüüd on kirjastusel häda käes, sest raamatule oleks vaja lõppu, sest kuidas sa seda müüd. Asja võtab enda kätte Ryeland, otsides puuduolevaid lehekülgi, kuid samas uurides põhjalikult romaani sündmusi ning üritades välja nuputada, kes tegelastest on mõrtsukas ja millised olid ta motiivid.
Kohtudes Conway lähedastega – tema samast soost elukaaslasega, kadedusest piinatud õega, ahistatud vikaariga, kelneriga, kellelt rööviti raamatu süžee, produtsendiga, kes tahtis Pündit teleekraanile tuua, maha jäetud eksnaise ja pojaga – hakkab Ryelandile tunduma, et autori surm polnudki ehk enesetapp, vaid mõrv.
Niisiis on kaks lahtist krimilugu, mõlemal lõpp puudu. Ja kui teine neist saab lahenduse ehk selgub, kes tappis Conway, siis laheneb võib-olla ka esimene. Reyland peab rähklema mõistatuste maailmas, sest Conway jättis oma teostesse kõikvõimalikke viiteid ja vihjeid. Conway võimaliku teise ilma mineku viited ja vihjed tuleb neidisel aga endal leida.
Tuleb tunnistada, et kui Horowitz kirjutaks Atticus Pündist terve sarja, pälviks see kahtlemata tähelepanu, aga liita sellele veel üks väärt mõrvalugu, on suurepärane idee, millele tuleb teostus samaväärselt kaasa. Igal juhul pälvib „Minu harakamõrvad” viis tärni ja plussi kah otsa.
