RAAMATUBLOGI: Kirikakramäng ehk võitlus alfaisaste ning üleilmse kuritegevuse vastu
Kristina Ohlssoni feministlikud krimiromaanid (neid kannatab siiski ka meestel uurida) lähevad Rootsimaal ja Euroopas rahvale hästi peale. Ja mitte pelgalt seetõttu, et naised loevad krimkasid rohkem kui mehed, vaid need on hästi kirjutet. Tema Fredrika Bergmani saagadest on valminud telesari „Stockholmi reekviem” ja eks see olegi taseme näitaja.
Niisiis politseineidis Bergman, kes tahtis saada viiuldajaks, aga õnnetus purustas tema unistused. Pööre oli põhjalik, asuda kauni muusika juurest kaake püüdma... Esimeses romaanis „Tuhkatriinu” avati Bergmani pisut, nüüd üha rohkem. Ta on lapseootel, lapse isaks abielumees, kel abikaasaga kokkulepe, et kõrvalehüppeid võib olla, aga kas just nii viljakaid... Ühesõnaga tänapäevane kärgvärk.
Mõistagi, nagu ka esimeses raamatus, tuleb Bergmanil võidelda alfaisaste vastu, kes leiavad, et naisterahva koht on köögis, mitte lahinguväljal, aga niiöelda „õrnem sugu” saab „tugevama sooga” kenasti hakkama.
Ega kaasaegsetes krimkades saagi enam aru, kas tähtsam on kuritegu ja selle lahendamine või tegelaste eraelu, kuid siin on asjad tasakaalus, lugejale pakutakse nii üht kui teist.
Oma korterist leitakse teise ilma läinud eakas abielupaar. Pealtnäha paistab, et mees on esmalt tulistanud naist ja seejärel iseennast. Samal ajal ootab Iraagist põgenenud mees Rootsis hetke, millal saab osutada abilistele teene ja seejärel pere enda juurde tuua. Samal ajal võitleb rootslanna Bankokis eksistentsi eest, aga tema vastased on võimsad – suutsid kustutada kogu ta elukäigu, dokumendid ja liikumisjäljed Tais, küll aga määrida talle kaela narkootikumide vahendamise.
Pealtnäha võivad need sündmused tunduda segased ja teineteisest lahus, kuid Kristina Ohlsson suudab raamatus selgust hoida ning lugejal segadust ei teki. Ka Bergman suudab näilises kaoses – tal tuleb võidelda ülemustega ja lahendada eraelulised probleemid – suurepäraselt orienteeruda ning lõpuks loksub kõik niivõrd-kuivõrd paika.
