Teisalt taas... Nagu ütleb autor eessõnas, pidasid tohtrid toona hea tervise aluseks rõõmus meel, hea toit, raske töö ja piisav uni. Ehk siis täiega tänapäevane värk.

Küll aga pole naised kindlasti nõus sellega, et kuni aastani 1870 kuulus Suurbritannias abielunaine mehele kogu täiega. Mehe oma oli kõik, mille naine endaga kaasa tõi või teenis, lisaks lapsed ja isegi naise keha. Aga toonaste arusaamade põhjal oli see ka loogiline, sest naine olevat nõrgem nii kehalt kui hingelt ning seda põhjusel, et Eeva andis järele Saatana ahvatlustele ja määras sellega hukatusse oma naissoost järeltulijad, kes peavad karistuseks lapsi valudes ilmale tooma.

Naise probleemide põhjuseks peeti tol ajal eelkõige emakat, mis olevat nagu peenis, aga soojas hoidmiseks kasvanud sissepoole. Usuti Hippokratese iidset väidet, et emakas põhjustab kuutsada häda ja hulga õnnetust.

Tegelikult olid Inglismaa naised võrreldes Euroopa suguõdedega õndsas seisus, sest olid märksa vabamad – näiteks tohtisid nad külastada sõpru ja käia poes ilma saatjata, ihuüksi.

Naise ülesanne oli hoolitseda pere tervise eest. Näiteks kui keegi põdes epilepsiat, pidi pereema muretsema märtsis või aprillis muti, kes oleks haigega vastassoost ja kuivatama selle ahjus pulbriks, teha sellest jook, mida tõbisel tuli pruukida kümmekond päeva.

Ka toidulaud oli naise pärusmaa, kuigi jõukamal rahval tegid töö ära kokad. Siiski tuli planeerida, mida seltskonnale näituseks jõulude ajal pakkuda. Õnneks olid olemas raamatud, kust leida õpetust. 1688. aastal ilmunud teoses „Relvaakadeemia” anti teada, mida jõululaual tuleks esimese käiguna serveerida: austrid, liha tarrendis, luuüdiga lambahautis, suur salat, kohikukesupp, vasikafilee, keedetud põldpüü, rostbiif, hakklihapirukad, lammas anšoovisekastmes, harknääre, luigepraad, hirvelihapirukad, pudingutäidisega kitsetall, lihapirukad, lehttaigna-kanapirukad, kaks hane (üks röstitud, teine rasvas küpsetatud), hirvepraad, küüslauguga täidetud röstitud kalkun, kaks kohikukke ja keedukreem. Teine söömakäik polnud sugugi lahjem.

Peatükis riietusest läheb paar lehekülge juba sellele, mis naistel pidi päevasel ajal jalas-seljas-peas olema. Aluspüksid selle sekka kuni 19. sajandini, mil kuninganna Victoria hakkas neid kandma, ei kuulunud.

Isikliku hügieeni hulka ihu pesemine väga populaarne polnud, sest sellesse suhtuti kahtlusega. Piisas, kui vahetada linaseid alusrõivaid, mis aitasid mustust välja tõmmata. Yorkshire’i preili Alice Thorton otsustas 1651. aasta talvel, pulmade eelõhtul, pesta terve mõistuse vastaselt jalgu ja oli järgmisel päeval külmetunud ning kahetses: jalgu tulnuks pesta suvel, siis on haigestumise risk väiksem.

Need olid vaid mõned näited naiste suurepärasest elust kunagisel Inglismaal ehk siis lugemine on ühtaegu huvitav ja lõbus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid