Üks, mis Eesti krimkade puhul silma paistab on see, et autorid pole piisavad ambitsioonikad ehk siis nad kirjutavad eelkõige kodumaisele lugejale. Mis iseenesest pole halb, sest Eesti lugu on Eesti lugu, ikkagi teine tera, kui omad inimesed elavad ja surevad. Teisalt ei tea maailm paraku Maarjamaa krimkadest midagi, sest neil pole rahvusvahelist haaret, mis müüks. Samas, miks mitte tutvustada end läbi krimikirjanduse, nagu teevad Põhjamaad? Lisandväärtusena tiksub autorile üsna kopsakas kogus eurosid pangaarvele, mis omakorda tähendab, et kirjutamisest saab päristöö ning raamatute kvaliteet ja kvantiteet tõusevad. Paraku on, nagu on.

Tuntud raadiodaam Kai Vare otsustas debüütromaani „Võlg” viia samuti siinsele külamaastikule, või õigemini alevikku, sest tegevus toimub tuhatkonna elanikuga Järva-Jaanis.

Tuleb tunnistada, et enne, kui laibani jõutakse – ja surnukeha peab krimkas olema – saab Eesti alevielu üsna täpselt selgeks. Et kes seal elavad, kellega käivad, mida teevad, kus joovad... Eks meite maalapp ole järvajaanisid täis – oled näinud ühte, oled näinud kõiki, juurde tuleb lisada vaid piirkondlikud erinevused.

„Võlg” meenutab esimestest lehekülgedest peale kaude M.C. Beatoni lugusid Šoti mägismaalt, kus tegutseb punapäine rahvapolitseinik Hamish Macbeth. Inimeste palett on üsna sarnane nii Järva-Jaanis kui Lochdubhis – igaüks on omamoodi karvane või suleline.

Politsei astub Maarjamaalgi mängu, aga kõrvalosatäitjana. Peapersoonid on pensionärid või pensionieelikud, kes, nagu selgub, pole kaugeltki hallid kujud, istudes kodus, kududes sokke, kasvatades kurke ja süües kaeraputru. Tegelikult on tegu üsna kepsaka, elu täiel rinnal elava kambaga. Juba esimesel leheküljel läheb tagasihoidlikuks trimpamiseks, sest Anu on ärevil – ta oli õhtul taas looduses käinud ning püssipauku kuulnud ja näinud ning mõistagi tuleb sellest naabrimaja Rutile veiniklaasi taga pajatada. Siis on veel Helmi, kelle teinepool on kiuslikuks vanamehenässiks muutunud, naistekütt ja vanedenõuteoreetik Mati, Merle, kes viskab Matile silma... Lisaks veel hulk külarahvast, kelle lähiminevik lugejale kiirelt selgeks saab, vahetekste jutustav narkar... Ühesõnaga alevielu parimas hiilguses.

Kui võtta aluseks S.S. Van Dine’i ligi sajand tagasi kirja pandud krimiromaani raudreeglit, siis „Võlg” ei ole krimka. Ega olegi, pigem kriminaalse süžeega ugrimaine külaromaan, kus kirjeldatakse tänapäeva eestimaalaste ehedat elu üsna Õnne 13 vormis. Lugemine on lihtne ja kerge ning peaks maarahvale peale minema küll – miks mitte, kui kirjutatakse meiste endist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid