RAAMATUBLOGI: Tuli võib puhastada, aga enamasti tapab
Tuli võib puhastada, aga enamasti mitte, pigem tapab. Tina Frennstedt ei halasta oma tegelastele ega lugejatele, vaid laseb juba esimestel lehekülgedel kuriteo ohvril majja sisse põleda. Just nõnda karmilt algab kriminaalinspektor Tess Hjalmarssoni lahendamata juhtumite sarja kolmas raamat.
Österlenis tegutseb sarisüütaja. Tules hukkunuid on juba neli, õnneks on ka pääsenuid, kellest üks meenutab, kuidas leegid loitsid muusikahelide saatel ja see lööb Tessil lambikese särama ning juhatab tosin aastat tagasi toimunud sündmuste juurde. Ehk siis minevik kohtub kurjal kombel olevikuga ning algab võidujooks ajaga – kui paljud peavad veel surema enne, kui tapja peatatakse.
Nagu kahes eelmises raamatus, ammutas Frennstedt ka „Puhastustule” kirjutamisel inspiratsiooni reaalsest elust, kuigi tegelikkuses ei olnud tapatööd nõnda ulatuslikud. Küll aga jooksis politsei tõesti kunagi omadega umbe Skanes, kui ei osanud algselt märgata pealtnäha tavalises majapõlengus kuritegu. Hiljem, kui veast aru saadi, oli hilja ning mõrv jäigi lahenduseta.
Frennstedt hoiab oma raamatuis kinni Rootsi kaasaegse politseikrimka tavadest. Mõistagi on peategelane naisterahvas ning loomulikult on tal isiklikus elus probleeme, mis hakkavad tänu leitud armastusele lahenema. Kuigi jah, kahe naise kooselu pole Rootsiski ülemäära lihtne. Nagu viimasel ajal ikka, ei põhine politseiniku edukas jaht kurjategijale pelgalt tema enda võimetel, vaid tal on head kolleegid, kes teda igati aitavad, mis tähendab tihedat suhtlusniitide võrgustikku, kusjuures igal tegelasel on oma minevik ja omad deemonid, millega võidelda tuleb. Aga eks kaasajal olegi krimiromaanid tihtipuhku paras segasumma suvila, mitte erakust detektiivi personaalne ristiretk kurjuse vastu.
