Niisiis „Kümme väikest neeg...” vabandust, siinkohal läks rassistlikuks. Õige on „Kümme väikest indiaan...”... Ei, seegi pole tänapäeval õige. Christie vaat, et kõige kuulsama raamatu, krimikirjanduse vaieldamatu tüviteksti pealkirja on kaks korda muudetud. Millegipärast leiti, et Neegrisaar ja kümne väikse neegri kaduvad kujukesed ning neist jutustav lastelaul, mis romaani selgroo moodustab, on liiga rassistlikud. Samaga arvati, et kui paik nimetada ümber Indiaanisaareks ja kujukesed muuta indiaanlasteks, on kõik poliitiliselt korrektne. Oligi, aga ainult kümmekond aastat, kuni selgus, et ka kümne Ameerika põlisrahva esindajate hävimisest jutustanud lauluke on liiast. Nüüs on tegu Sõdurisaarega, aga kauaks sedagi, sest sõdu meil ju ei toimu, on erioperatsioonid.

Tont tolle pealkirjaga, maailma väärtkirjanduse üks ikoonilisemaid teoseid sellest, millise nimega saarel tegevus toimub, kehvemaks ei muutu.

Christie on üks neist vähestest, kes on suutnud suletud toa krimka viia täiuseni – ehk siis sinnamaani, et lugu tundub võimatu ja lahendust justkui ei oleks. Sarnaseid pärleid, kus kinnises ruumis või territooriumil, kuhu ei pääse ligi ükski kõrvaline, saavad hukka kõik, võib üles lugeda ühe käe näppudel. Ja eks te proovige nõndasugust müsteeriumi luua.

Üksikule Sõdurisaarele, kus asub vaid üks häärber, meelitatakse kümme inimest, kes on korda saatnud kuriteo, kustutanud kellegi eluküünla, kui pääsenud moel või teisel puhtalt. Aga võitma peab ju õiglus. Tol ajastul, kui romaan kirjutati, 1939. aastal, kehtis pea terves maailmas hammas hamba vastu seadus – kui tapad, on karistuseks surmanuhtlus. Seega peavad kõik kümme lahkuma teise ilma, kuid mitte lihtlabaselt, vaid mänguliselt, vastavalt lastelaulule. Olgu siinkohal kodumaine versioon teatrietenduses „Kümme väikest neegrit” kõlanud laulust, mida esitas Ivo Linna, sest see on originaalist märgatavalt parem.

Kümme väikest neegrit laua taga sõid,

üks väike neeger iseennast ära sõi.

Järgi jäi neid üheksa.

Üheksa väikest neegrit heitsid magama,

ühel ei õnnestunud... enam ärgata.

Järgi jäi neid kaheksa.

Kaheksa väikest neegrit läksid ära kaugele,

üks oli juba läinud... liiga kaugele.

Järgi jäi neid seitse.

Seitse väikest neegrit raiusid üht puud,

üks neeger raius puruks... oma kondid ja luud.

Järgi jäi neid kuus.

Kuus neegrit õrritasid mesilasi siis,

ühe neegri mesilane... oma pessa viis.

Järgi jäi neid viis.

Viis neegrit istusid kohtutoolile,

üks oli istunud... elektritoolile.

Järgi neid neli.

Neli neegrit läksid vallutama merd,

haikala ihkas... ühe neegri verd.

Järgi jäi neid kolm.

Kolm neegrit mängisid pimedas toas,

tuli põlema läks... ja ühte polnud toas.

Järgi jäi neid kaks.

Kaks neegrit mõnulesid päikese käes,

üks oli mõnus... kui mõnu oli käes.

Järgi jäi neid üks.

Üks neeger tundis ennast liiga üksinda,

ta tõmbas ennast oksa... ei jäänud teda ka.

Neegrid olid otsa saand.

Neegrid olid otsa saand.

Ja nii saidki need vaesed kurjategijad otsa. Kõik kümme, nagu tuvastasid saarele saabunud politseinikud. Kümme surnukeha, süüdlast pole. Aga pidi olema, sest viimase, end üksinda tundnud ja rippuva nee... või indiaan.... või sõduri all olev tool oli kenasti seina äärde asetatud.

Inspektor Maine jätkas: „Ja sellepärast pidi saarel olema veel keegi, kes siis, kui töö tehtud, lahtised otsad ära koristas. Aga kus ta kogu aeg oli – ja kuhu ta saarelt läks? Sticklehavenis on inimesed surmkindlad, et keegi poleks saanud saarelt lahkuda, enne kui päästepaat sinna jõudis. Aga sel juhul...”

Ta peatus.

Abikomissar kordas: „Sel juhul...”

Ta ohkas. Raputas pead. Ta nõjatus ettepoole. „Aga sel juhul,” ütles ta, „kes nad tappis?”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid