RAAMATUBLOGI | Kodumaine ulmekrimka hoiatab: tehisintellekt on kuradist
Johannes Kivipõld on huvitav kirjanik. Ses mõttes, et vägagi laiaulatusliku fantaasialennuga. Küll külastavad tulnukad Maad („Väike viperus”), tungib Venemaa meile kallale („Pööris”)... Nüüd siis võtab ta käsile tehisintellekti.
„Deus ex mashina” ehk eesti keeli „Jumala masin” on üheti ulmekrimka, teisiti tulevikunägemus ja kolmati hoiatusromaan. Et mis juhtub siis, kui inimkond annab oma saatuse arvuti otsustada.
Sündmused toimuvad Eestimaal. Politseiametnik Erik ei tea, et ta on mutter Suures Mängus. Ta saab võimaluse kandideerida Inimluurekeskuse agendiks – ega väga ei tahaks, aga samas tahab kah. Eksamitel pääseb ta imekombel kõigist probleemidest ning voilà! Koht on tema. Esimene ülesanne on Erikul imbuda tehisintellekti loomisega tegelevasse sekti Järgmine Samm.
Stella on paranoiline ajakirjanik, vabakutseline. Püsib varjus, ei figureeri sotsiaalmeedias, tal pole kodu ja ta vahetab pidevalt autosid. Stella on ühiskonna jaoks justkui kadunud – ta eksisteerib praktiliselt, aga mitte teoreetiliselt.
Tehisintellekti loomine venib, ent kui see valmis saab, on toimumas katastroof, ähvardab oht kosmosest. Õnneks on tsivilisatsiooni võimalik veel päästa, aga selleks palub maailm abi AI-lt (artificial intelligence) ehk tehisintellektilt. Ja hakkab juhtuma.
Ootamatult satub Erik, kes on Inimluurekeskusest lahkunud, sündmuste tsentrisse, kuigi keegi, ka tema ise, ei saa aru, miks. Stella omakorda satub peale mõrvajuhtumile, kuhu on segatud riigiametnikud ja see läheb talle kalliks maksma – neil, kes teavad liiga palju, ei lähe tavaliselt hästi.
Eks ta ole... Võime ju naiivselt arvata, et tsivilisatsioon on igavene või kestab vähemalt meie eluaja, aga kuivõrd see reaalsusega kokku läheb... Oht võib pesitseda kõikjal, ka inimkonna enda loomingus.
