Paraku poetati õitsvas sotsialistlikus Eestis elavale kodanikule Asimovit õige napilt, aga ometi pressis nõukogude fantaasiakirjanduse (ega seegi olnud paha, sest ei nõretanud punasest propagandast) vahele nii „Igaviku lõpp” kui „Asum”, nüüd juba „Mirabilis” sarjas.

Nüüd jõudsid Asimovi lühilood robotitest pluss peoteis suurepäraseid esseesid ühtsete kaante vahele. Oli ka aeg, sest „Kadunud robot” muutus aastate ja lugemistega üsna närtsinuks. Erilise väärtuse annab kogumikule „Nägemused robotitest” aga see, et suisa kümme jutti ja kõik esseed ilmuvad maakeeles esmakordselt.

Esimesed lood ses raamatus pani Asimov kirja aastal 1940, kui oli kahekümnene. Aasta hiljem sõnastas ta robootika kolm legendaarset seadust, mis Asimovi loomingu austajatele on ilmselt pähe kulunud. 1. Robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha. 2. Robot peab alluma inimese käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega. 3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, kui see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega. Paraku neist kolmest loogilisest seadusest tulenevad mitmed probleemid, millele peab lahenduse leidma Asimovi loomingu tuntuselt teine persoon (esimene on psühhoajaloolane Hari Seldon), robopsühholoog Susan Calvin.

Tuleb tunnistada, et Asimovi robotijutud on igati ägedad ja põnevad, aga tulevikunägemusega, eriti varasemates lugudes, paneb Asimov üsna puusse. Üht-teist on läinud küll täppi, aga vähe. Samas ei dateeri ta üldiselt oma tekste ehk ei näita, mis aastal sündmused toimuvad.

Robotitega on meil tänapäeval lahjad lood – tööstuses neid on, kuid lapsi tehisinimesed ei kasvata ja kodutöödes ei aita, kui mitte arvestada robotniidukeid- ja tolmuimejaid, aga nii primitiivsetest aparaatidest Asimov ei räägi. Ka ei valluta me päikesesüsteemi ega universumit, küll aga on arvutid märksa võimsamad, kui Asimov ennustada oskas.

Samas tont nende täppipanekutega, Asimovi robotijutud on väärt kirjandus ning neid tuleb lugeda humanitaari, mitte reaali hingega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid