MIHHAIL GORBATŠOV: Tuumarelvad tuleb hävitada
Praegu on tuumaklubi liikmete, peamiselt USA ja Venemaa arsenalides tuhandeid tuumarelvi. Vastuolu praeguse maailma julgeolekuvajaduste ja nende relvade jätkuva eksisteerimise vahel 21. sajandil on üha silmatorkavam.
Tuumarelvi on kasutatud vaid kahel korral: kui pommitati Hiroshimat ja Nagasakit. Sellest oli inimkonnale küllalt, et õuduses tagasi tõmbuda. Mitmed 20. sajandi suured teadlased – Albert Einstein, Bertrand Russell, Frederic Joliot-Curie ja Joseph Rotblat – nõudsid nende keelustamist, toimusid ka suured tuumarelvadevastased meeleavaldused. Tänapäeval ei lahenda tuumarelvad maailma kõige pakilisemaid julgeolekuprobleeme – terrorismi ja regionaalseid konflikte –, vaid muudavad need probleemid veelgi ohtlikumaks. Mitte midagi vähemat kui kõigi tuumarelvade hävitamine peaks olema rahvusvahelises päevakorras esikohal.
Tuumaenergia militariseerimine viis traagiliste ja kalliste vigadeni, mida ei tohi korrata. Suurim neist vigadest on toetumine sõjalisele jõule kui välispoliitika peamisele vahendile.
Uued tuumaohud
Igale terve mõistusega inimesele on mõeldamatu sõda, milles kasutatakse tuumarelvi. Ent paljud poliitilised liidrid ja sõjaväelased arvavad, et tuumarelvad tagavad rahu. See on väändunud loogika, eriti tänapäeval, kui tuumarelvad on levinud ka neisse riikidesse, mis asuvad ebastabiilsetes regioonides, ja kui on kasvanud võimalus, et terroristid võivad neid endale hankida.
Viimasel USA-Venemaa tippkohtumisel lubasid mõlemad pooled töötada strateegiliste ründerelvade vähendamise suunas. Tõotades “strateegiliste ründerelvade vähendamist madalaimale võimalikule tasemele, mis on kooskõlas nende rahvusliku julgeoleku vajaduste ja liitlaskohustustega”, kajastab see ühisavaldus tegelikult miinimumähvarduse kontseptsiooni. Veel öeldakse, et kokkulepe on “edasine samm meie kohustuste täitmisel tuumarelvastuse leviku tõkestamise lepingu artikli VI alusel”, mis nõuab, et tuumariigid peaksid läbirääkimisi kärbete üle, mis lõpuks viiksid tuumadesarmeerimiseni.
Probleem on loomulikult selles, et suurriigid kalduvad väga vabalt tõlgendama oma “rahvusliku julgeoleku vajadusi ja liitlaskohustusi”. Skeptitsismiks annab peamist põhjust siiski asjaolu, et jõudu peetakse endiselt eelistatud vahendiks välispoliitiliste eesmärkide saavutamisel.
Iraaniga peab kõnelusi pidama
Võtame näiteks hiljutised uudised, mis väitsid, et George W. Bush võib kasutada jõudu, et peatada Iraani tuumaprogramm. Mõistagi oleks tuumarelvade olemasolu veel ühes riigis, mis asub pingeterikkas regioonis, äärmiselt ohtlik. Kõik nõustuvad sellega.
Iraan ütleb, et ei pürgi tuumarelvariigiks, kuigi sellistes küsimustes pole suulised kinnitused kindlasti piisavad. Muret tundvad riigid peaksid seetõttu töötama koos iraanlastega, et kaasata nad dialoogi, mis viiks raudkindlate tagatisteni, et nende tuumaprogramm on tõepoolest rahumeelne. Iraani tuleb survestada, et see hoiaks kinni oma pakkumisest pidada kõnelusi USA ja teiste riikidega.
On heidutav, et mõned eksperdid USA-s ja mujal, isegi Venemaal, peavad kõnelusi Iraaniga kasutuks. Nende argument on, et Iraan tahab hankida tuumarelva iga hinna eest. Mitmed neist, kelle sõnul Iraagis eksisteerisid tuumarelvad – peamiselt ametiisikud Bushi administratsioonis ja neokonservatiivsed kommentaatorid –, väidavad nüüd, et Iraan on ohtlikult lähedal tuumapommi tootmisele. Arutatud on õhurünnakuid Iraani tuumarajatistele, Iraani lähistes vetes patrullivad USA lennukikandjad; tulipead kutsuvad president Bushi mitte nägu krimpsutama.
Põhja-Korea seiskas reaktori
Kui kõnelused on märgiks nõrkusest, siis kuidas suhtuda kõnelustesse Põhja-Korea ning USA, Hiina, Venemaa, Jaapani ja Lõuna-Korea vahel? See dialoog jätkus vaatamata tõigale, et Põhja-Koreal oli aktiivne tuumaprogramm, mille käigus korraldati tänavu ka tuumakatsetus. Nüüdseks on kõnelused andnud esimese positiivse tulemuse: Põhja-Korea on seisma pannud tuumareaktori Yongbyonis ja peatanud tuumakütuse ümbertöötamise. Ma pean seda tähtsaks saavutuseks – võiduks rahvusvahelisele kogukonnale, sealhulgas loomulikult ka USA-le.
Näib aga, et president Bushi lähikonnas on inimesi, kellele meeldivad teistmoodi võidud. Ma pean silmas neid, kes aplodeerisid, kui president Bush kuulutas Iraagi missiooni kordaläinuks. Aga sellised pealtnäha välkvõidud osutuvad hiljem Pyrrhose võitudeks: sõda Iraagis on presidendile, USA-le ja maailmale kalliks maksma läinud. Ma loodan, et president Bush õpib sellest kogemusest ja lükkab seekord tagasi oma administratsiooni kaikameeste nõuanded.
President Bushile avaldatakse pidevalt survet liikumiseks vales suunas: kava paigutada ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi osad Kesk-Euroopasse, laiendada relvastuse võidujooksu kosmosesse. Kas mitte selle asemel, et suruda need plaanid läbi, arvestamata rahva tahet, poleks parem õppida president Ronald Reaganilt, kes tahtis lõpetada oma presidendiaja kui rahutegija ja saavutas N Liiduga lepingud, mis lükkasid liikuma tuumarelvade elimineerimise protsessi.
Nende lepingute alusel, mille mina koos president Reagani ja esimese president Bushiga sõlmisin, on hävitatud tuhandeid tuumarelvi. Ma olen veendunud, et nende relvade kaotamine jääb prioriteediks. Ma tervitasin nelja kogenud USA riigimehe – George Schultzi, Henry Kissingeri, William Perry ja Sam Nunni – algatust: nad kutsusid tänavu Wall Street Journalis avaldatud kirjutises astuma samme selle poole, et vabastada maailm tuumarelvadest.
Detsembris juhatan ma Harvardi ülikoolis konverentsi, millega maailm märgib 20 aasta möödumist kesktegevuskaugusega tuumarakettide hävitamise lepingu sõlmimisest. Leping oli väljendus mõlema poole poliitilisest tahtest liikuda õiges suunas.
Nüüd peab olema kõigi riikide eesmärk tuua tuumadesarmeerimise küsimus tagasi rahvusvahelisse päevakorda.
Copyright: The New York Times Syndicate
