Öösel nägin täiesti jaburaid piinavaid unenägusi või siis rahulikumaid, kunagi läbielatud momente. Kui jälle liikumiskeeldu pikendati ja haigestumiste numbrid olid juba ülisuured, siis mõtlesin, mis minust saab, kui haigestun.

Olen riskirühmas ja haiglas oleks olnud mu kindel lõpp. Vaevalt, et mina oma 70 aasta ja krooniliste haigustega sealt välja tulen, ainult ikka jalad ees ja lähimasse külmutusautosse, sest surnutele enam kuskil ruumi pole. 

Mõtlesin hulle mõtteid, et kui haigus juba kallal, siis minna Eiffeli torni ja ennegi on sealt mõni alla hüpanud.