Isamaa pidas suvepäeva FOTO: Jüri Vlassov

Pärast 17 aastat senise kogumispensioni süsteemi praktilist kogemust näevad ka tänase süsteemi kirglikud pooldajad, et senist korda pole võimalik kaitsta. Seetõttu läheb EPL oma juhtkirjas toodud kriitikas isiklikuks, väänab sõnu ja kleebib silte.

Ei ole eraldi fondidele kuuluvat raha ja inimestele kuuluvat raha

Teine pensionisammas Eestis ei ole mingi uus nähtus ja seega ei saa me öelda „tänased probleemid on viperused, alguse asi ja teeme korda". Ometigi lööb EPLi kollektiivne silm särama selle peale, et inimesed on lukustatud ebaefektiivsesse süsteemi. Viis pensionifondide valitsejat käsutavad enam kui 700 000 inimese II samba kogutud raha, millest enamus on investeeritud välismaale, mitte Eesti majandusse.

Ei ole eraldi fondidele kuuluvat raha ja inimestele kuuluvat raha. On inimeste enda teenitud tulu, mida neil peab olema vaba õigus kasutada enda parema äranägemise järgi. Juhul kui täitub ennustus, et 50% inimestest otsustab II sambast lahkuda on see karm hinnang tänasele süsteemile. See ei ole aga mingi õudusunenägu, vaid tähendab lihtsalt seda, et osa välismaale investeeritud pensionifondide rahast liigub Eesti majandusse. See suurendab Eesti inimeste jõukust ja toetab Eesti majanduskasvu. Seetõttu ei tasu vastandada tänaseid pensionäre tuleviku pensionäridega. Tänane suurem majanduskasv on platvormiks tulevastele pensionäridele.

Eesti inimeste ühisnimetaja ei ole rumalus vaid alalhoidlikkus

Kõige suurem pettumus II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise debati osas on see, kuidas suhtutakse Eesti inimestesse. Suured meediaväljaanded avaldavad juhtkirju, milles kuulutatakse uhkelt, et Eesti inimesed, Eesti rahvas on rumal! Nendesse samadesse inimestesse, kes tulevad toime oma pere majandamisega, kes hoiavad meie riiki, kes kujundavad meie demokraatiat, suhtutakse põlgusega. Sisuliselt öeldakse, et eestlased on mingi hall monoliitne mass, kes vajavad pidevat käest kinni hoidmist ja talitamist.

EPLi poolt viidatud 500-eurose tulumaksuvabastuse kehtestamine näitas, et inimesed hindasid oma finantsvõimekust ratsionaalselt. Need inimesed, kes ei soovinud riskida riigile „võlgu jäämisega" otsustasid tulumaksuvabastust maksimaalselt mitte kasutada. Meil peaks Eesti inimestesse usku olema, sest alates taasiseseisvumisest on meil ligi 30 aastat praktilist kogemust ja kinnitust sellele, et meie inimesed saavad hakkama. Samuti näitab see praktiline kogemus, et Eesti inimesed on alalhoidlikud. Nad ei tegutse uisapäisa, vaid vaatavad tulevikku. Kuidas muidu oleksime me jõudnud tänasesse olukorda, mida paljud nimetavad Eesti edulooks?