Sensitiiv on süüdimatu ravitseja

Lapse haigus on puhtalt vanemate viga. Oskamatus armastada tekitab haigusi. Köha on alati süüdistus vanemale, puistab sisendusjõuline hääl dogmasid nagu varrukast.

Kes arvab, et neid teadmisi jagas külanõid enne haiguste viirusliku leviku avastamist, eksib. See on hoopis ETV saade, aeg on 1996. aasta 20. aprill. Oma vaateid jagab arstipaberitega Luule Viilma. Tema naerukil silmad on juba hüpnotiseerinud saatejuhi ning arvatavasti tabab sama saatus televaatajaid, kes kohe kanalit ei vaheta.

Mõni ammutab Luulelt elujõudu, mõnel süveneb haigus ilukõnet kuulates, mõni sureb. Noormees, keda Luule oma pealeloetud kassetil tervendajavõime näiteks toob, käis kogu aeg paralleelselt ravil onkoloogiahaiglas. Niipea kui ta haiglaskäimise lõpetas, ägenes vähk. Keskeas mehele, kes lümfivähiga Luulelt abi otsis, sisendas ta oma armastatud süüteooriat - mehe haiguse olevat põhjustanud ema. Haige mees sellest löögist enam ei toibunudki ning suri.

Luule Viilma on günekoloog ja tal on naistearsti litsents. Pea igasse külla on siginenud aga oma ravitseja või nõid, sest tööpuudus sunnib nutikaks. Külanõial pole üldse mingit ravimisluba. Oma patsientide tervise ja saatuse eest ei vastuta esimene ega teine.

Nõidadele seadused ei kehti

Kui eksinud arsti ähvardab kohtupink, siis võib iga nõid panna kuitahes palju valediagnoose ja määrata valeravi, tema peale ei hakka ühegi ilmaliku ega jumaliku seaduse hammas. Haldusõiguserikkumiste seadustik sätestab, et seda, kes litsentsita ravib või end ravijana reklaamib, saab linna või valla tervishoiujuht karistada kuni 50 päevapalga ulatuses. "Kuid omavalitsused ei taha seda seadust täita," kurdab Matti Tarum, Arstide Liidu esindaja sotsiaalministeeriumi litsentsikomisjonis. Ka meedias ei tohi reklaamida ühtki ravijat, kel pole ette näidata ametlikku litsentsi. "Selle kohta on olemas ministrite nõukogu määrus 1990. aastast," tuletab meelede doktor Tarum.

Kuni ekstrasenss aitab abivajajat oma psühholoogivõimega ja kuni ta ei keela arstiabi, toob ta ehk kasu paljudele. Kuid nõia mõju all inimesel kaob õige kiiresti reaalsusetaju ning edasi on ta nõus uskuma kuitahes suuri jaburdusi. Vähiarstide juurde satub pea iga päev mõni patsient, kes on kasvajat ravinud petrooli või uriini joomisega. "Ajuti näib, et aeg on kaks sajandit tagasi pöördunud, sest uriinilappi peetakse ainsaks antibakteriaalseks vahendiks," ütleb onkoloog Indrek Oro.

Onkoloog Maire Kuddu üks viimaseid patsiente oli intelligentne keskeas rinnavähki põdev naine. Niipea kui ta oli avanud mantlihõlmad, täitis tuba väljakannatamatu uriinilehk. Kuude kaupa pissikompressi all olnud rinda oli suur auk sisse mädanenud.

Onkoloog Karl Kanne lisab, et mõni aasta tagasi sattus viimase staadiumi vähiga onkoloogiahaiglasse "spetsialisti" käe alt tulnud tütarlaps. "Vähiravi käis vanas sõjaväehospital= is bussijaama juures, kus väike toanurk oli puupüsti vene raadioaparatuuri täis topitud. Seal need susisesid, visiseid, midagi piuksus. Päev läbi oli oli järjekord ukse taga," meenutab doktor Kanne. "Patsiendid said kaasa tühja kasseti, mis kästi mängima panna, et "lasta lainel mõjuda"."

Doktor Tarum tuletab meelde, et veel mõni aasta tagasi igatsesid paljud arstid iridodiagnosti litsentsi. "Sellised uurisid luubiga silma vikerkesta ja ütlesid: parema neeru vasak pool on haige. Patsiendid aga panid pahaks, et hiljem arst midagi neerust ei leidnud." Iridodiagnosti juures käinud isegi kosmonaudid enne orbiidile lendamist.

Kahtlane ravi

Arstid ei eita, et posijate lai tööpõld annab tunnistust psühholoogilise mõjustamise vajakajäämisest, eriti raskete haiguste korral. Nõid on ju sisuliselt psühhoterapeut ja rahustaja. "On haigeid, kelle puhul platseebo annab 30-protsendilise efekti," sõnab doktor Tarum. "Uskumisel on iga ravi juures tähtis osa. Selliste jõudude äratamine inimeses ei ole kahjuks arstide tugevaim külg."

Teatud lootuse võib ju visinaga imeravile panna, kui on stress või maohaavad, leiab Matti Tarum. "Posija juurde minnakse enamasti valu pärast. Valu tekkemehhanism on teaduslikult lõpuni välja selgitamata, kuigi on teada valu teed ja ained, mis vahendavad valu organismis ühelt süsteemilt teisele. Nõid mõjutab mõttetegevust, see aga baseerub keemiliste ainete liikumisel organismis." Ja jätkab: "Ka nende ravimid mõjutavad vegetatiivset närvisüsteemi, paljud neist tõstavad adrenaliinisisaldust veres ning blokeerivad valu levikut. Enamik tänapäeva ravimeidki on alguse saanud maarohtudest. Absoluutselt mõjuta nende ravi ei ole. Ainult me ei oska öelda, kas oleks pidanud just sellel haigel seda rohtu sisse andma. Kuidas mõjus, ei tea nemad, ei tea meie."

"Ravimiseadus ütleb, et registreerimata ravimeid ei ole lubatud kasutada. Tekib küsimus, kuhu nõiarohud ravimite ja ravimisarnaste ainete klassifikatsioonis siis kuuluvad," vastab doktor Oro. "Ravitoime on neil vaid väidetav, tuginedes mõnele saavutatud heale tulemusele. Vähihaige peal ei tohi ta oma võtetetga mingil juhul aega raisata."

"Loomulikult ei aita platseeboefekt ravida vähki. Kusagil on piir, kust alates peavad haigega hakkama tegelema meedikud," nõustub doktor Tarum.

"Platseeboga onkoloogiliste haiguste ravi on aastakümneid tagasi keelatud," lisab doktor Kanne omalt poolt. "Juba siis sai selgeks, et inimese meditsiiniabita jätmine on kuritegu. Aga mittemeedikud töötavad rängalt meie vastu. "

Doktor Kuddu sõnab, et Luule Viilma pidi väga hästi teadma, et algul jutuks olnud lümfivähiga keskealisel mehel oli pahaloomuline kasvaja. "Ja kuna Viilmal on arstidiplom, ei saa ta väita ka, et lümfisüsteemi kasvaja on tekkinud valest mõtlemisest. Ometi ta selle peal asja taandas, viis haiguse tekke põhjuse patsiendi lapsepõlve, ema ja isa vahelistele suhetele. Abi asemel sai see patsient sealt uue stressi juurde."

"Kas seda keemiaravi ikka vaja on, ütles Viilma nüüdseks surnud mehele. Mis rääkida veel külanõidadest, kui juba arstidiplomiga inimene seab keemia- ja kiiritusravi kahtluse alla," küsib doktor Kuddu. "Sensitiividel pole vastutust, küll aga on karistamatuse tunne. Kui on näha, et vähk kasvab nõia raviseansside ajal, tekkigu või "teine pea kaela otsa" või kahanegu haige kehakaal silmanähtavalt, jätkab ta süüdimatut ravi. Inimene sureb tema silma all, aga tema võtab rahagi vastu. ühiskond on aga leige selle probleemi suhtes." Sensitiivi mõju all patsiendi ja tema sugulaste jaoks aga algab tragöödia.

Arstidele võib kehtestada kuitahes palju koodekseid või määratleda nende tegevust üha täpsemate seadustega. Samal ajal saab massiliselt inimesi kannatada nurgataguste abistajate käe läbi, kel pole mingit vastutust. Nende tekitatud tüsistuste ravi maksab loomulikult kinni maksumaksja.

EHA LAANEPERE