Illustratsioon: Shutterstock, EPL

Tume tulevik koputab uksele. Peagi muutume internetist kasu saajatest tootmisvahenditeks.

Tehisintellekt vabastab inimesed tüütust rutiinist, kui uskuda paljusid optimistlikke prognoose. See aitab meil pühenduda tõeliselt olulisele, nagu keerukate probleemide lahendamisele, loovusele, empaatiale ja tervislikele eluviisidele.

Ent kas homne ikka on nii ohutu ja ilus? Kuidas see tüütutest rutiinsetest tegevustest vabastamine praegu käib, millised on selle soovimatud tagajärjed ning mis saab homme, kui me neid ohte praegu teadvustame ja ennetame?

Igaühel oma mull

Olgem ausad, on vähe inimesi, keda suurem mugavus ja vabadus paneb tegelema loovuse, keerukate ülesannete või maailmaparandamisega. Tihtilugu on niisuguste inimeste keerukate ülesannete sisu hoopis see, et veel mõni tüütu rutiinne tegevus automatiseerida.

Nagu hiljuti kirjeldas Amazoni tehisarurakenduse Alexa arengu eest vastutav Rohit Prasad, on selle töö tulemus näiteks see, et õhtut planeerides ei ole enam tarvis selle iga osa eraldi käsitleda. Hakkad Alexaga suhtlema ja too uurib vestluse käigus juba ise, kas soovid pärast kinoskäiku ka õhtust süüa.

Ja sinna õhtusöögile me kõik ka läheme. Samuti nagu klõpsame YouTube’i järgmisele soovitatud videole ning sirvime veel mõne minuti/tunni meie jaoks kohandatud sotsiaalmeediaseina.

Automatiseeritud teenused moodustavad veidra sümbioosse keskkonna. Seal liigutakse üsna tõenäoliselt madalate instinktide määratud trajektoore mööda, võetakse vastu lihtsustatud vormis stimulatsioone. Kas see vastab idealistlikule kujutlusele inimloomusest, mis vabastatud tüütustest?

Algoritmi soovitusel taandareneme ettekirjutatud valikute passiivseteks tarbijateks – nii meedia, kaupade, suhete kui ka keerukate ühiskondlike valikute (demokraatia!) vaates.

Tehnika ütleb, mida teha

Harvardi teadlase Shoshana Zuboffi kevadist raamatut „The Age of Surveillance Capitalism” („Jälgimiskapitalismi ajastu”) on võrreldud mõjukuselt Marxi „Kapitaliga”. Zuboff kirjeldab praegu domineerivat kapitalismimudelit, mille põhiressurss on isikustatud andmed või täpsemalt võime neid koguda ja töödelda.

Ärimudeli põhifunktsioon on muidugi klientide tõhusaim teenindamine kasumit maksimeerides. Juba möödunud sajandi lõpul oli selge, et klientide käitumise andmepõhine kirjeldamine aitab neile tehtud pakkumisi isikustada. Peagi muutus see kirjeldusvõime sedavõrd usaldusväärseks, et võimalikuks sai klientide käitumist ennustada. See on nüüdseks nii tõhus, et mõnikord pärast abikaasaga reisiplaanidest rääkimist Facebooki uudisvoo reklaame nähes kahtlustad, et teid kuulatakse pealt. Kahjuks või õnneks näitab mobiilse andmemahu analüüs, et meid ei kuulata pealt – meie käitumine lihtsalt ongi nii ennustatav!

Ent jälgimiskapitalismi mudelis tagab „tootmisvahendite” suurima tõhususe see, kui kliendi käitumist ei pea enam ennustama, vaid tema isikustatud käitumistrajektoori saab lihtsalt ette kirjutada ja inimese sellele nügida.

Möödunud aastal analüüsis Norra tarbijakaitseamet n-ö räpaseid mustreid (dark patterns), mille toel tehnoloogiaettevõtted nügivad kasutajaid oma õigustest loobuma, et firma investeeringuid maksimeerida. Nende hulka kuuluvad privaatsust riivavad vaikesätted, eksitavad sõnastused, kasutajatele loodav illusioon, et kõik on nende kontrolli all, privaatsust hoidvate valikute peitmine jne. See tagab, et kui see on majanduslikult mõistlik, läheme kõik pärast kino õhtust sööma. Ent kasutaja on selles majandusliku mõistlikkuse tehtes tootmisvahend, mitte kasu saaja.

Muutus algab sinust

Ükskõik kas me seda soovime, meie elu on praegu digitaalsetest teenustest läbi imbunud. Kohati sünnib meie enesemääratlust ja heaolu mõjutavat rohkem digitaalses sfääris kui füüsilises. Ent kui füüsilises maailmas tegutseme peamiselt ühe ja sama isikuna, siis digitaalses on täpselt vastupidi – oleme endast loonud või lasknud endast tekkida sadu ja tuhandeid kuvandeid, millest enamiku üle meil pole kontrolli. Me ei taju seda ega näe ka vajadust selles korda luua.

Seetõttu korrastavad meie digitaalseid minasid praegu teenusepakkujad, saates meid kinno ja õhtusöögile nii, nagu mõistlik tundub. Kui kuuleme andmeleketest või moraalselt kaheldavatest tehnoloogiavalikutest, tunneme, et midagi olulist on kaalul, aga päris täpselt ei tea, mis see on ning mida tegema peaksime.

Meil on võimalik teha ka teisiti: olla teerajajad, kultuurilise muutuse juurutajad.

Kui peame andmepõhiseid, informeeritud otsuseid ühiskonnakorralduse alusena mõistlikuks, tuleb õppida ka isiklikus elus andmetega suhestuma.

Praegu motiveerib riik meid kord aastas, tuludeklaratsiooni esitades, vaatama üle (osa) oma finantsandmeid. Miks mitte luua võimalusi, et iga aasta auditeerida ka terviseinfot ja teisi riigi kätte kogunevaid isiklikke andmeid?

Meie väike natuke digitaalne riik saab siin eeskujuks olla. Peale selle saab riik pakkuda eraettevõtetele infrastruktuuri, mis aitab nende valduses olevate isikuandmete kasutamise muuta klientide jaoks läbipaistvamaks ja arusaadavamaks. Ikka selleks, et õpiksime enda andmeid tundma ja kasutama. See on mõistlik loomulikult vaid siis, kui rahval on tahe end kohustusliku kino ja õhtusöögi okupatsioonist vabaks laulda.