MIS SAAB HOMME? | Anette Parksepp: rohepesuga jääb homne päev mustaks unenäoks
Kas te olete hiljuti sattunud Eesti Energia kodulehele? See on rohelisem kui jalutuskäik suvisel aasal – võiks arvata, et tegu on keskkonnakaitseorganisatsiooniga. Ettevõte on juba mitu aastat pälvinud ka vastutustundliku ettevõtluse kuldmärgi, olgugi et tänavu on nad paistnud silma peamiselt teadetega põlevkiviõlitööstusele elu sisse puhumisest, et mitte kaevandamisest loobuda. Seda valitsuse lubaduse järgi meie kõigi raha toel.
Kevadel kuumanud jäätmedebatis oli Eesti Energia põhiroll teha kindlaks, et jäätmete põletamisele Iru elektrijaamas ei kehtestataks keskkonnatasu, mis võiks viia Eesti vastutustundlikuma jäätmemajanduseni.
Ses valguses oli tähelepanuväärne Eesti Energia septembrikuine keskkonnapäev, mis keskendus ringmajandusele. Rohelises udus ja puidust lillekujutiste keskel teatas ettevõtte juht Hando Sutter päeva alustuseks, et Eesti Energia on valmis lahendama ühe suure keskkonnaprobleemi ja tootma vanarehvidest kütust.
Eesti saaks rehvivabaks – tore! Vaja on aga kallist rehvipurustit, mis tasuks end ära vaid siis, kui tuua siia kokku terve regiooni, näiteks Euroopa rehvid, sest Eestis tekib vanarehve aastas vaid 12 000 tonni, aga tehas on mõeldud 200 000 tonni jaoks. „Siit on esimene üleskutse, et kui selle asjaga edasi minna /.../, meil on vaja kindlust, et me suudame, kui selle investeeringu teeme, seda ka töös hoida. Et meil jätkub seda keskkonnaprobleemi, mida lahendada,” ütles Sutter. Avades keskkonnapäeva.
Aga samm keskkonnasäästlikkuse poole seegi, eks? Vähemalt tehakse midagi, koristatakse rehvid loodusest. Õlitehaski on ju samm edasi – vähemalt ei aja me põlevkivi enam ahju.
Poolikute lahenduste ja probleemide allikaid eiravate lahenduste vaimus jätkus terve keskkonnapäev. Kõnelejad olid mitmekesised ja põnevalt valitud, kuid ikka keerles iga arutelu selle ümber, mida kõlbab põletada: jäätmeid, plasti, puitu, nimetage vaid. Plastitööstuse liidu juht teatas, et õhukesi kilekotte on kõige keskkonnasäästlikum põletada koduahjus, mille moderaatorid päeva lõpuks kui ühe huvitavama teadmise päevast välja tõid.
Keegi publikust lõpuks küsis, kas see ongi Eesti ringmajanduse edulugu – et me suudame kõike põletada? Ma küsin edasi: kas meie ringmajandus on ikka päriselt ring või on meil vaid hulk tööstureid, kelle ülesanne on ajada võimalikult ümmargust juttu, mis kõlaks üha rohelisemalt? Selleni, kust jäätmed tulevad, kuidas nende teket vähendada ja mida võiks nendega teha peale põletamise, et need liiguksid ringmajanduse tsüklis edasi, ei taheta kuidagi jõuda.
Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma püüdis samal üritusel debatis esinedes jäätmetekke küsimust tõstatada. Ta ütles, et ettevõtted peavad hakkama mõistma oma vastutust ja vähendama pakendeid oma toodetes. Selle peale sekkus kiirelt Eesti Energia nõukogu liige Kaie Karniol, kes ütles, et ei-ei, hoopis noori tuleb harida.
Igal keskkonnakonverentsil, kuhu ma satun, jõutakse alati välja jumaliku tõeni: lihtrahvast on vaja harida. Kevadisel toiduliidu aastakonverentsil arutleti samuti ringmajanduse üle. Toiduliidu esindaja Üllar Huik, kes kannab ametinimetust ringmajanduse ekspert, jõudis iga arutelu lõpus tõdemusele, et ei ole midagi teha, tuleb ikka inimesi harida. Justkui toiduliit ei ühendakski ettevõtteid, kes annavad koos kaupmeestega inimestele poes ette valiku, milliselt pakendatud tooteid tarbida. Küllap tahab ikka tarbija, et tema lillkapsas oleks kahemeetrise kilega üle rullitud või küpsised pappkarbis, mis on omakorda kilepakis, mille sees on omakorda plastalus.
Keskkond on olnud kaua nišiteema. Inimesed on saanud käia koos, süüa uhkeid eineid, puhuda suust sooja õhku ja rääkida inimeste harimisest. Kisa tõstmine on jäänud üksikute pärusmaaks, kes on kiirelt tembeldatud rohelisteks hullukesteks. Aga enam ei ole niimoodi. Inimesed päriselt kuulavad. Inimesed nõuavad päriselt vastutust. Üha rohkem meediaväljaandeid on loonud keskkonnarubriigi, üha rohkem ajakirjanikke hoiab teemal silma peal. Üha suurem hulk inimesi ei rahuldu mugavate lahendustega – eriti noored, keda keskea ümber ringlevad inimesed peavad oma vanade harjumustega vajalikuks „harida”. Kodudes harivad need noored juba pikemat aega oma vanemaid.
Keskkonnaministeeriumi mullune uuring näitas, et eestlased on loodusteadustes faktiteadmistes tugevad, kuid me ei oska keskkonnateemadel süsteemselt mõelda ega kasutada teoreetilisi teadmisi igapäevaelus, olgugi et peame end loodusrahvaks. Peaminister Jüri Ratas kandis kliimaneutraalsuse konverentsil ette suurepäraselt kirjutatud kõne, mis võiks justkui paitada iga keskkonnasõbra kõrvu. Ma loodan, et ta mõistab, et pärast seda kõne jälgitakse nüüd ka iga tema sõna elluviimist. Noored kliimaaktivistid ei lase end meelitada sellest, kui peaminister vahetab nendega kohvi kõrvale paar sõna või kingib mõne meene. Nad annavad endale aru, et samasuguseid konverentse on peetud aastakümneid ja isegi kui poliitikud teatavad pidulikult, et noorte valjult kõlavaid nõudmisi on kuuldud, pole keegi näidanud seni valmisolekut midagi ära teha. Hakatagu nüüd tegutsema.
Keskkond pole teemana eripärane. Vaatame kas või teadusrahastust, mida on lubatud suurejooneliste aktsioonidega kasvatada aastaid ja märkimisväärselt, sama lubadust igas riigieelarves tuimalt ignoreerides. Vahepeal on aga keskkond saanud üha suurema hulga inimeste jaoks number üks teemaks. Ja see ei lähe ära. See surve ei tõmbu tagasi, sest metsatulekahjud lõõmavad üha suurema leegiga, üha rohkem inimesi üle maailma põgeneb kodudest – ainuüksi tänavu poole aasta jooksul seitse miljonit –, üha konfliktsemaks saab toidu- ja veepuudus maailma eri paigus, üha raskemaks muutuvad suvised kuumalained. Varsti ei piisa enam sellest, et kõik kliima- ja keskkonnaküsimused arutatakse läbi üksnes majanduskomisjonis ja ettevõtjatega, vaid need imbuvad tasapisi igasse eluvaldkonda.
Teema olulisusest annab märku, et juba praegu tahavad kõik sellest tüki ampsata. Mitte päriselt midagi paremaks teha, aga korjata kogu raha ja võim, mis sellega välja jagatakse. Septembrikuise teaduste akadeemia korraldatud kliimaneutraalsuse konverentsi poliitarutelu algas riigikogu keskkonnakomisjoni esimehe Erki Savisaare tõdemusega, et kliimamuutused on üks suur äri, kust Eesti peab püüdma lihtsalt võimalikult palju kasu lõigata. Samas kui kliimamuutusele faktide põhjal otsa vaadata, pole see äri, vaid ellujäämine. Selles on kliimastreikijatel, keda paljud peavad emotsionaalseteks paanikakülvajateks, oluliselt kainem pilk. Võtke kätte ajakirjaniku David Wallace-Wellsi raamat „The Uninhabitable Earth”, kus arutatakse sadade allikaviidete põhjal kõikvõimalikke kliimamuutuste stsenaariume ja nende mõju inimestele. Mitte metsale või lendoravale või nurmenukule, mis paljusid ei huvita. Sulle ja mulle. Kui me vähemalt natukene kartma ei hakka, saab homne olema õudusunenägu. Ma ei tea, miks me rohkem ei karda.
