Ka heade eesmärkide nimel reguleerimine võib välja näha väga erinev, viia erisuguste tulemusteni ning mõjutada seda, kus ühiskond demokraatia ja totalitarismi teljel paikneb. 1950-ndatel näis maailmas hirmu või rumaluse tõttu paljudele, et plaanimajandus on päris hea vahend majanduse arendamiseks. Sellest lähtuvaid põhimõtteid rakendati arenenud riikides ning veelgi enam mõtisklustes, kuidas vabanenud arengumaad toimima peaksid. Arenguökonoomikas tekkis kaks vastandlikku suunda.

Albert Hirschman käis Ladina-Ameerika arengumaid silmas pidades välja mõtte, et alustada tuleb ühe-kahe prioriteetse valdkonna arendamisest. Vahendid selleks pidid tulema enamjaolt väljast – väga lähedane sellele, mida teeme siiani Euroopa Liidu raha paigutades. Meie omakandimees Ragnar Nurkse pooldas tasakaalustatud arengut. Valdavalt riigist endast pärit kapitali kasutades pidid kõik valdkonnad arenema ühel ajal.

Keegi valib

Esimene neist on ilmselgelt märksa tugevamalt seotud teiste eest otsustamisega. Keegi valib, keda finantseeritakse, kes areneb ja kes mitte. On lihtne arvata, kes pooldaksid seda varianti. Need, kel on suur tõenäosus prioriteediks pääseda, ning otsustajad, kel on nii lihtne oma vägitegusid demonstreerida. Seda varianti saab kasutada välise finantseerimise olemasolul. See on klassikaline poliitiline otsustamine, kus ühel pool häälekad kasusaajad ning teisel pool vaikiv vähe puudutatute enamus.

Ühiskond ei saa toimida nii, et keelame või käsime natukene. Ühiskonna muutmiseks tuleb keelata ja käskida ka paljusid teisi asju.

Kui välist finantseerimist pole, peaksid vahendid tulema riigist enesest. Prioriteetidega seotud vajadus suunata rahavooge üksikutele tegevusaladele toob enesega kaasa teiste suhteliselt kõrgema maksustamise ning vastuseisu üksikute eelisarendamisele.

Tasakaalustatud riigisisese arengu korral teevad valdava osa valdkonna või tegevuspõhiseid otsuseid tegijad ise, mitte keegi nende eest. Poliitiline probleem on see, et arengu ühtluse tõttu on valiku selgeid kasusaajaid raske eristada, mistõttu puudub seda pooldav häälekas survegrupp. Küll võib häälekuse ajendiks saada võrdlemisi kõrgemate maksude oht, kui väljast raha ei tule.

Oleme siirdeperioodis

Tulevikus mõjutavad meie majanduspoliitilisi valikuid kaks suurt protsessi. Oma arengutasemega oleme praeguseks liikunud või liigume arengumaade hulgast arenenud riikide hulka. Tõsiasi on, et praegune EL-ist tulev väline rahastamine jääb tulevikus väiksemaks, vähemalt suhteliselt.

Põhimõtteliselt liigume Hirschmani prioriteetide mudelist Nurksega seotud tasakaalustatud arengu maailma. Üksikuid prioriteete seades me enam edasi ei saa, vajame terviklikku arengut. Peame arenema senisest tasakaalustatumalt ja arendama riiki tasakaalustatult kõigis valdkondades. Selle järgi tuleb ka majanduspoliitika suundi sättima hakkama. Paratamatu on turumehhanismide kasutamine nendeski valdkondades, mida seni on püütud arendada peamiselt poliitiliste otsustega.

Kerge komistada totalitarismi

Ka vabaduse teed astudes on kerge totalitarismi komistada. Ei ole suurt vahet, kas „teatakse”, mida teised peavad poest ostma, milline habemik peaks seinal olevalt pildilt vastu vaatama või millist poosi tuleks seksides kasutada. Muretseda tuleks, kui inimesed hakkavad arvama, et „teadjate” sõna peabki kuulama.

Oma arengutasemega oleme praeguseks liikunud või liigume arengumaade hulgast arenenud riikide hulka.

Ühiskond ei saa toimida nii, et keelame või käsime natukene. Ainult ühes-kahes valdkonnas paari asja, mille tegemine näib hädatarvilik. Ühiskonna muutmiseks tuleb keelata ja käskida ka paljusid omavahel seotud asju. Varsti elaksimegi maailmas, kus on võimatu mõistlikul viisil elada ja majandada. Meenutuseks, paljudel meist oli õnnetus elada Eestimaal enne 1990-ndaid.

Majanduse arengutega paralleelselt kipub maailmas jälle pead tõstma totalitaarsetele riikidele omane käitumine. Kompetentsil põhinev vaba otsustamine jääb käratsemisele sageli alla. Majandusprotsesside surve ja vajadus tagada vaba ühiskond suunavad lahendusele. Asjaosaliste vabad informeeritud otsused annavad tulemuseks kestva arengu. Nii saame jätkata vabaduse teel ja anda oma panuse maailma arengusse. Vabadus teeb rikkaks.

Ega Nokiat niisama kergelt leiagi

President Lennart Meri kuulutas 1999. aastal riigikogu ees: „Eesti Nokia on olemas, ta tuleb vaid üles leida.” Sellest ajast saadik ongi otsitud eelisarendatavat valdkonda. Küll on soojendatud end Skype’i paistel, küll räägitud koguni Eesti toidust või metsast. Niisama palju on mõtted, et keskenduda tuleks ainult ühele tehnoloogiale, ka kriitikat pälvinud. Pärast viimast majanduskriisi majanduse väljavaateid uurinud Arengufond soovitas keskenduda pigem avatud majandusele, positiivse kuvandi loomisele ja riikide suhetele – aga ennekõike investeerida inimvarasse. Oma Nokiat pole meil tänapäevani.

MIS SAAB HOMME?

24. septembrist 18. novembrini kestnud konkursiga otsis Eesti Päevaleht arvamuslugusid, mis sõnastavad kõige selgemini meie ühiskonda puudutavaid homseid teemasid ja probleeme, millega on vaja tegeleda juba täna.