MIS SAAB HOMME? | Kärt Anvelt: õnn soosib empaatiat, mitte ülbust
ÜRO koostatud maailma õnneindeksi raportis reastatakse igal aastal riigid selle järgi, kui õnnelikuna inimesed end seal tunnevad. Maailma kõige õnnelikum riik on Soome, Eesti on 55. kohal, olles tõusnud kaheksa kohta. Pole ju paha. Enamik Eesti inimesi pole kunagi nii hästi elanud nagu viimastel aastatel. Majandus kasvab, palgad tõusevad, inimesed reisivad.
Ometi on hulk probleemidega inimesi, keda me ei näe. Või ei taha näha. Või kui näeme, ei taha lihtsalt aidata. Või käitume nendega ise nagu tõprad. Aga kui me täna nõrgemat ei kaitse – ükskõik kas riigi, tööandja või üksikisikuna –, siis homme polegi kedagi kaitsta. Selliseid lugusid on seinast seina. Toon vaid mõned näited.
** Järjest enamatel lastel on tuvastatud erivajadus. Lapsevanematel on aga nii raske saada oma lastele abi – olgu siis logopeedilist või füsioteraapiat. Teenuseid lihtsalt ei pakuta või ei ole piisavalt spetsialiste, kes aidata oskavad. Ometi sõltub nii palju sellest, mida lapsega tema esimesel viiel (tihti suisa esimesel kolmel) eluaastal tehakse. Just see on mitme probleemi puhul see kriitiline hetk, millest sõltub, kas praegusest pisikesest lapsest saab elus hakkama saav tubli ja edukas inimene, supertöötaja ja riigi uhkus.
Eelkõige tänu vanematele on meil siiski nii paljud n-ö maha kantud lapsed igati tublid. Aga nad peavad ka enda eest väga palju võitlema, et isegi seaduses ette nähtut kätte saada. Samas, kui me praegu ei tegele abivajavate lastega, siis tulevikus on nad ühiskonnale suur koorem. Rääkimata nende niigi kurnatud vanematest.
** Naine on aastaid elanud moraalse ja füüsilise surve all. Kui tema abikaasale midagi ei meeldi, saab naine peksa või teda mõnitatakse. Vahel näevad-kuulevad seda ka lapsed. Naine ja lapsed kardavad vale liigutust teha, sest kunagi ei tea, millal mees plahvatab. Ühel hetkel võtab naine julguse kokku, korjab eneseväärikusest alles jäänud riismed üles ja põgeneb koos lastega kodust. Spetsialistid aitavad teda ja juba tundubki, et tunneli lõpus on valgus – naine julgeb tänaval üksi liikuda, ta julgeb magama jääda, lapsed pole enam närvilised, neil on uus kodu ja kool ning emal töö.
Kõik on hästi kuni hetkeni, mil mees ühe lapse kohtu kaudu endale nõuab. Naine annabki tema hoolde jäetud lapse vastavalt kohtu kehtestatud korrale isale, kuid isa enda hoolde jäetud last emale ei anna. Nii pole naine juba mitu aastat oma teist last näinud ja mitte keegi ei sunni meest oma kohust täitma. Side ema ja lapse vahel on kadunud, ema on moraalselt täiesti läbi. Sest üks pool on võtnud enesele õiguse kõigist seadustest üle olla ja mitte keegi ei sunni teda oma kohust täitma.
Täpselt samasuguseid olukordi on Eestis ette tulnud ka isadel. Vaid selle vahega, et naine pole meest peksnud. Aga ema on kiuslik ja keeldub lapsi isale andmast. Ja taas kord ei saa isa kuskilt abi.
** Firma juht ja alluv peavad arenguvestlust. Räägitakse alluva soovist liikuda samas firmas praeguselt töökohalt pisut teistsuguse peale – ta tunneb, et on liialt pikalt juba ühel kohal olnud. Juht palub alluval esile tuua enda plussid ja miinused. Alluv arutlebki rahulikult ja avameelselt. Vestlus tundub talle sõbralik ja siiras. Kaks nädalat hiljem koondab ülemus alluva, tuues ametlikuks põhjenduseks needsamad nõrkused, millest alluv oli enda kohta rääkinud. Alluv, kellele siiani pole midagi ette heidetud, lahkub. Töövaidluskomisjoni ta ei lähe, kuigi võiks. Suurepärase spetsialistina leiab ta kohe uue töö. Sellest ettevõttest, rääkimata selle juhist, kes inimesi hoida ei oska, ei taha ta enam midagi kuulda.
Sõnarelv matsi käes
Aga me ütleme välja ka sõnu, mis teevad hingepõhjani haiget, unustades, et sõnal on jõud. Tihtipeale ohtlik jõud. Sõna võib aidata, aga sõna võib ka tappa.
Üks näide. Väikene laps tapab end ära. Teemast räägitakse ühel nõupidamisel, kus osalevad ametnikud ja poliitikud. Üks poliitik leiab, et see pole probleem, kui laps otsustab end ära tappa, see olevat justkui loomulik kadu. Poliitiku sõnul polevat see, kui kellelgi närvid koolis üles ütlevad ja ta ennast ära tapab, nii hull. Palju hullemad oleksid koolitulistamised ja tegeleda tuleb nende ennetamisega. Nõus, sellega tuleb ka tegeleda, kuid tuleb aru saada, et koolivägivald on suur probleem. Olulised on kõik inimesed ja nende elud. Mitte keegi pole loomulik kadu.
Need on vaid üksikud näited, kus kõrvalseisjad, inimestest ja kollektiividest riigini välja, ei ole suutnud nõrgemat kaitsta. Teinekord pole tahtnudki. Sest paraku ammutavad domineerivad isikud sellistes kollektiivides tihti ise jõudu just sellest, kui saavad kedagi teist alandada. Õnnelikuks olemisel on tugev majandus küll tähtis, kuid veelgi olulisem on homsele mõeldes vaimne heaolu ja teadmine, et probleemide korral keegi tõesti aitab.
Kogu maailmas on hulk inimesi, kes ironiseerivad Greta Thunbergi üle. Osalt on kriitika ka õigustatud. Ometi on meie kõigi huvides, et sääraseid Gretasid tuleks järjest enam avalikkuse ette – tõsi, ehk vaoshoitumaid ja kooli pooleli jätmist mitte tolereerivaid. Nad sekkuvadki eri valukohtadesse, kandideerivad ühel hetkel valimistel ja viivad riigi värskete mõtetega hoopis uude dimensiooni. Tunnustagem neid, kes julgevad olla erilisemad, kes julgevad silma paista ja oma arvamust välja öelda. Siis on meil ka homme inimesi, kes kaitsevad neid, keda täna keegi ei kaitse.
MIS SAAB HOMME?
Sa ei ole Kärt Anveltiga nõus? Paku välja parem visioon Eesti tulevikust ja osale Eesti Päevalehe arvamuslugude konkursil „Mis saab homme?“. Peaauhind on 1000 eurot.
Loe lähemalt ja kirjuta meile www.epl.ee/homme
Meie enda (Ekspress Meedia) töötajad konkursil ei osale.
