MIS SAAB HOMME? | Keit Ausner: sinu sõnad võivad kelleltki röövida homse

Depressioon on haigus, mis ründab noori üha enam. Oma õelust talitsedes on siiski võimalik säästa elusid.

Istusin hiljuti maha oma noorema õega, räägime ikka aeg-ajalt niisama tühjast-tähjast, kuid sellel korral oli õhkkond hoopis teine, tavapärasest palju tõsisem. Ühel hetkel vaatas mu õde mulle otsa ja küsis: „Mis siin maailmas õieti toimub?” Sellel korral tekitas see küsimus minus õudu. Miks? Vaid mõned päevad enne meie vestlust oli mu õde kaotanud oma sõbranna. Tegu oli 10. klassi õpilasega, kes tegi ühel hetkel otsuse, et see ei ole maailm, kus tema tahab elada. Ta lihtsalt ärkas ühel hommikul üles ja otsustas, et täna on tema elu viimane päev, ja keegi ei tea, miks.

Kuna depressiooni puhul ei ole tegemist millegi silmanähtavaga, nagu kipsis käsi või üle näo laiutav õmblus, siis kipume seda kohtlema kui midagi, mis ei ole päris.

Kuigi sellisel hetkel tahaks pea liiva alla peita ja reaalsust eitada – eirata fakti, et järjekordne noor inimene on pidanud oma elu talumatuks –, pani hirm järgmise inimese kaotamise ees mind sellest rääkima. Ma ei talu mõtet, et kuskil võib olla veel keegi, kes on oma mõtetega kimpus, ja abi ei paista kusagilt. Aastatel 2006–2016 hukkus Eestis enesetappude tõttu 2543 inimest, nendest 4% olid alla 20-aastased lapsed ja noorukid. Me kaotame enesetappude tõttu Eestis enam kui 200 inimest aastas, kuid õigeaegse märkamise ja abi korral oleks tõenäoliselt võimalik nii mõnigi neist päästa. Millal sina viimati küsisid mõnelt oma lähedaselt, kuidas tal päriselt läheb? Millal julgesid ise tunnistada, et oled oma mõtetega hädas? Mingil põhjusel elame praegu maailmas, kus oma nõrkuste välja näitamine on tabu. Ära sa jumala eest julge tunnistada, et oled hädas, sest keegi võib viltu vaadata ja parastama hakata. Eriti kui sa oled noor, sest noorel inimesel on kõik veel ees, ja mille üle saaks tema üldse oma lühikese elukogemuse juures kurta, raskeks ju alles läheb.

Pealesunnitud tugevus

Tunnistada, et tema vaimse tervisega ei ole kõik korras, nõuab inimeselt väga suurt julgust. Raske on näidata end haavatavana, kuid veel raskem on vastu võtta inimeste reaktsioone, kes suhtuvad sellesse nagu esoteerikasse. Depressioon kujuneb pika aja jooksul ja sageli inimesele endalegi märkamatult, sest me suhtume oma muutunud meeleolusse kui uude normaalsusesse. Miks? Sest kõik meie ümber sunnivad meid mõtlema, et see on lihtsalt järjekordne tuju või raske aeg, mis läheb varem või hiljem lihtsalt üle. Kuna depressiooni puhul ei ole tegemist millegi silmanähtavaga, nagu kipsis käsi või üle näo laiutav õmblus, siis kipume seda kohtlema kui midagi, mis ei ole päris. Tegelikkuses on depressioon haigus, mida põeb praegu iga viies inimene ja lausa 50% noorte suitsiididest on põhjustatud just sellest. See, et depressioon ei ole silmaga nähtav, ei tee seda kuidagi vähemoluliseks. Te alahindate oma vaimset tervist. See, kuidas sa ennast tunned, on väga oluline – kui sa oled oma mõtetega hädas või näed, et mõnel lähedasel on raske, siis räägi sellest!

Raske on näidata end haavatavana, kuid veel raskem on vastu võtta inimeste reaktsioone, kes suhtuvad sellesse nagu esoteerikasse.

Seda maailma ei muuda tihtipeale talumatuks ainult inimese sisemised võitlused, vahel tuleb see taak hoopis väljastpoolt. Ma tahaks öelda, et inimesed on praegu õelamad kui kunagi varem. Mingil põhjusel arvame, et interneti avarustes ei pea me oma sõnade eest vastutust võtma. Avaldame vahetpidamata oma arvamust tagajärgedega arvestamata. Sotsiaalmeedias käib üks pidev häbimärgistamine ja teineteise maha tegemine – mida teravamalt salvad, seda parem. Te küsite, mis saab homme. Mina küsin vastu, kas homne üldse tuleb meie kõigi jaoks. Kui me ei õpi üksteist märkama ja olema üksteise vastu kaastundlikumad, ei pruugi igaühel homset tullagi. Kõik lihtsalt ei pea vastu. Mis te arvate, kui äkki lõpetaks selle solvamise ja mahategemise ära?

Vead lüüakse häbiposti

Meie ühiskonnas on tekkinud justkui uus normaalsus heita ette absoluutselt kõike. Öelge mulle, mis annab ühele inimesele õiguse solvata kedagi, kelle välimus on tema jaoks liiga äärmuslik, mis annab õiguse heita võõrale inimesele ette tema kaaslase valikut ja veel enam, mis annab õiguse naeruvääristada kedagi tema eksimuse korral? Terve elu on räägitud, et vigadest õpitakse, nüüd lüüakse nende eest hoopis häbiposti. Meil on tekkinud teatud tüüpi publik, kes lausa januneb teiste vigade järele. Kallis kriitik, lugupeetud netikommentaator – astu korraks samm tagasi ja mõtle, kas see, mida sa ütled, on üldse vajalik. Äkki suudad korraks isegi mõelda sellele, kuidas sinu sõnad teisele inimesele mõjuda võivad. Kui saaksid ühel päeval teada, et sinu sõnad olid need, mis selle inimese üle piiri lükkasid, kas suudaksid selle teadmisega edasi elada?

Meil on tekkinud teatud tüüpi publik, kes lausa januneb teiste vigade järele.

Meil kõigil on oma taak, mida eluhinnaga kõigi eest varjata üritame, sest me ei taha näida nõrga või haavatavana. Ma teen ettepaneku, võtame kasvõi üheks päevaks maskid maha ja räägime päriselt. Küsime oma inimestelt, kuidas neil läheb, räägime oma sõpradele sellest, mis meil hinge peal on, ärme karda tunnistada, kui oleme oma mõtetega hädas. Kõige hullem on olla ümbritsetud inimestest, ent tunda end samal ajal siin maailmas täiesti üksi. Vaimne tervis ei ole tühine asi ja depressioon ei ole midagi, mis läheb niisama üle – tähtsustame selle olulisust enne, kui järgmine meie seast vaikides lahkub.

MIS SAAB HOMME?

24. septembrist 18. novembrini kestnud konkursiga otsis Eesti Päevaleht arvamuslugusid, mis sõnastavad kõige selgemini meie ühiskonda puudutavaid homseid teemasid ja probleeme, millega on vaja tegeleda juba täna.