Raha Oliver Tsupsman

Peaminister Jüri Ratas andis omal nurgelisel moel avapaugu maksudebatile Eestis ja teda tuleb selle julge sammu eest üksnes kiita. Tabud ja dogmad ei kuulu tänapäeva. Rahvasuu ütleb, et siin maailmas ei ole mitte midagi kindlat peale surma ja maksude, aga need vanarahva kivisse raiutud tarkused on ennegi ekslikuks osutunud.

25 aastat tagasi loodud maksusüsteem on Eestit hästi teeninud. Selle põhilisteks iseloomujoonteks on olnud ühetaolisus ja lihtsus. Eks me kõik alustasime ühetaoliselt ja vaeselt – midagi ümber jagada polnud ning kõige tähtsam algkapital oli pealehakkamine ja suhtevõrgustik. Süsteemi ülalpidamise lihtsus tulenes aga tõsiasjast, et maksuameti peamiseks töövahendiks oli tol ajal pastapliiats ning majapidamise ainukest arvutit käidi lõunapausidel kambakesi vaatamas ja sellel Tetrist mängimas. Sellisesse maailma sobitus meie maksusüsteem suurepäraselt.

Ei vii meid edasi


Ent maailm on vahepeal keerulisemaks läinud, Eesti on muutunud kihilisemaks, inimestel on tekkinud loomulikud ootused ja vajadused, mida mõnikümmend aastat tagasi oleks luksuseks peetud. Meie ees seisavad hoopis teistsugused ülesanded – tarkus on suurem rikkus kui kuld, puhas keskkond pakub suuremat rõõmu kui kontojääk. Meie elu kestlikkus ja rikkus ei sõltu enam tarbimise pidevast suurendamisest, vaid oskusest tarbimata jätta. 25 aastat tagasi viskasime oma vana rehvi koos muu prügiga rõõmsalt metsa alla. Eelmisel nädalal maailmakoristuspäeval läksime sama rõõmsalt ja korjasime selle prügi kokku. Maailm on muutunud, meie oleme muutunud.

Meie elu kestlikkus ja rikkus ei sõltu enam tarbimise pidevast suurendamisest, vaid oskusest tarbimata jätta.

Seetõttu ongi parim (et mitte öelda viimane) aeg meie maksusüsteemile julgelt otsa vaadata ja arutleda selle üle, milline lahendus võiks meid teenida kõige paremini järgmise veerand sajandi jooksul. Maksud ei ole majandus. Maksud ei tee tööd, nad ei loo väärtusi. Maksud on hind, mida me oleme nõus oma ühiskonna ja saadud hüvede eest tasuma. Kuid on tõsi, et maksude abil on võimalik mõjutada inimeste tarbimist, ostukäitumist ja elustiili. Olgu viinaralli Lätti selle väite kinnituseks.

MAREK REINAAS
FOTO: Aldo Luud

Eesti 200 teeb ettepaneku kehtestada Eestis astmeline käibemaks: panna teenuste ja toodete käibemaksu suurus sõltuma sellest keskkonna mõjust, mida nende tootmine ja tarbimine tekitab. Mõte ju lihtne – suuremat ökoloogilist jalajälge tekitavad tooted oleksid kõrgemalt maksustatud ja keskkonnasäästlikud omakorda madalamalt.

See mõjutaks eelkõige meie tarbimist – inimesed saaksid hääletada jalgade ja rahakotiga. Praegu kipub ju olema nii, et keskkonnale kasulikumad kaubad on kallimad ja ressursse raiskav kraam odavam. Peaks aga olema vastupidi – meile peaks olema ka rahaliselt kasulik tarbida seda, mis meie elukeskkonnale hea on. Kestmine ja säästlikkus tuleb kinni maksta lolluse ja raiskamise arvelt.

Kuidas see käima peaks?


Toome näite. Tarbida kohapeal puhtalt toodetud naturaalset mahla taaskasutatavas pakendis on ökoloogilise jalajälje mõttes hulga kasulikum kui seitsme maa ja mere taga plasti surutud suhkruvett. Seega peaks viimane olema maksustatud erineva käibemaksuga. Ostad naturaalset mahla, toetad kohalikku tootjat, säästad oma tervist ja sind premeeritakse madalama käibemaksuga. Tõstad aga ostukorvi kirevas pakendis suhkruvett, siis maksad kõrgema käibemaksumääraga kinni nii keskkonnakahjud kui ka omaenese arrogantsuse.

Astmeline käibemaks aitab toetada kohalikku tootmist ja ettevõtlust. Samuti sunniks see Eestis domineerivaid välismaiseid poekette võtma valikusse rohkem Eestis toodetud kaupu. Oleks veel üks põhjus pigem toota ise kui importida kaupa maailma kuklapoolelt. Seega aitaks selline maksusüsteem vähendada globaliseerumisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid ning kohaliku kauba sisetarbimise suurendamine mõjuks hästi just nimelt Eesti väiksema ja keskmise suurusega tootmisettevõtetele.

Praegu kipub ju olema nii, et keskkonnale kasulikumad kaubad on kallimad. Peaks aga olema vastupidi.

Eks maksudebati eesmärk olekski arutada, millisel moel astmelise käibemaksu süsteemi rakendada. Kas keskkonnakahjuks arvestatakse mõttetud transpordikulud, loodust reostavad pakendid ja liigne energiakulu? Kuidas mõõta toote või teenuse keskkonnale tekitatud jalajälge? Mis asi on öko? Kas halva disainiga toode on tarbijale kahjulik? Kas maksu suurus sõltub tootele pakutava garantii kestusest? Eks diskussiooniteemasid ole suur hulk ja vastuseid tuleks otsida neile kõigile. Kuid kõige tähtsam on peamine põhimõte ja väärtus: mõjutada astmelise käibemaksuga meie tarbimist keskkonnasõbralikumaks ja anda lisatõuge kohaliku ettevõtluse toetuseks.

Astmelise käibemaksu eesmärgiks ei peaks olema riigi sissetulekute suurendamine. Kõige arukam oleks säilitada praegune maksubaas, aga sättida see ümber nii, et rohkem maksu koguneks keskkonnavaenulikelt kaupadelt ja säästlikkus oleks premeeritud madalama maksuga. Samuti pole mõtet astmete loomisel minna liiga keeruliseks. Esialgu piisaks kolmest: praegu kehtiv käibemaks, madalam ja kõrgem aste. Hiljem seda süsteemi peenhäälestada jõuab alati.

Astmelisus ausse


Siiamaani on Eestis astmelisus maksunduses olnud tabu. Reformierakonna maksumantra on olnud, et kõiki inimesi tuleb nuhelda ühesuguse piitsaga. Eks see oli arvelaudade ajastul väga mõistlik põhimõte, aga tänapäevasel infotehnoloogilisel tasemel pole suurte andmebaaside töötlemine just ülemäära keeruline ülesanne. Seega peaksime peale piitsa võtma maksunduses kasutusele ka prääniku – astmelise maksustamise ja maksuerisused. Eesti 200 usub, et tuleks kaaluda astmete loomist ka sotsiaalmaksu arvestamisel, et maksu suurus sõltuks iga inimese tervisekäitumisest. Või siis arutleda selle üle, kas üksikisiku tulumaksu puhul võiks peale sissetuleku astmete (tulumaksuvabastus ei ole midagi muud kui kolmeastmeline tulumaks) kaaluda ka astmeid inimese vanuse järgi – et nooremad inimesed maksaksid vähem tulumaksu ja end juba kindlustanud täistööeas inimesed pisut rohkem. Astmelisus ei ole saatanast, astmeline maksustamine aitab meil muuta meie tarbimist ja käitumist.