Foto: Shutterstock, EPL

Praeguse töösuhete revolutsiooni ajal pole lihtne homset prognoosida. Kahes põhimõttelises muutuses võime siiski kindlad olla: me ütleme hüvasti töö stabiilsusele (olles seejuures õnnelikumad) ja praegustest „udupeadest” saab järgmisel kümnendil tööturu nõutuim kaup.

Stabiilsuse ja ettearvatavuse olulisust töös on ülehinnatud. Eestimaalaste töösuhete ja tööõnne küsitlus, mida Mainoris analüüsisime, kinnitas teadustöödest ja juhtimisteooriatest loetut: inimest motiveerivad proovikivid, mitte rutiin. Ja ainus stabiilne asi, mis töö tulevikust vastu vaatab, on pidevad muutused ja proovikivid.

Ameteid, kus viie aasta pärast saab teha tööd samamoodi nagu praegu, jääb üha vähemaks. Isegi sama töö jaoks vajalik oskuste komplekt võib mõne aastaga tundmatuseni muutuda. Kas hipsterilinnaku edukaima pagaritöökoja pidamiseks on vaja linna parimat kondiitrit või hoopis linna parimat turustajat? Mõtlemiskoht.

Kas hipsterilinnaku edukaima pagaritöökoja pidamiseks on vaja linna parimat kondiitrit või hoopis linna parimat turustajat?

Kuid mis kõige olulisem: oskuste „kasulik eluiga” lüheneb kiiresti. Teadmistest, mis eelmisel kümnendil andsid bakalaureusekraadi, ei piisa praegu süsteemiarhitektile, personalijuhile ega fotograafile konkurentsis püsimiseks.

Miks peaks meistriks pürgima?

Miks peaks siis keegi üldse pühenduma meisterlikkuse saavutamisele? „Ei peakski,” kinnitas Ränioru talendiguru John Sullivan hiljuti The Atlanticus.

Majandus ja töö on seni tõesti liikunud järjest kitsama spetsialiseerumise poole. Kui enne tööstusrevolutsiooni tootis talupere ise praktiliselt kõik, mida tarbis, siis nüüd on meil olemas koerapediküürijad.

Ent tööelus rõhk praegu muutub: järjest spetsiifilisemate tööülesannete täitja asemel vajatakse järjest mitmekülgsemate probleemide lahendajat. Inimest, kes suudab nutika tehnoloogia abiga täita mitme traditsioonilise ameti ülesandeid, olemata igas rollis tippspetsialist.

Masin vabastab inimese masinlikust tööst

Üleilmne konsultatsioonifirma Deloitte nimetas seda tänavuses inimkapitali trendide raportis superjob’iks. Nutikas tehnoloogia, masinõpe ja tehisintellekt, andmeanalüüs jms vabastavad töötaja vajadusest tunda kõiki töölõike tippspetsialisti tasemel, et ta saaks vastutada hoopis laiema valdkonna eest.

Järjest spetsiifilisemate tööülesannete täitja asemel vajatakse järjest mitmekülgsemate probleemide lahendajat.

Superjob tähendab vastutust lahendada uudseid mitmetahulisemaid probleeme, millel pole standardlahendust. Selliseid, mis nõuavad valdkondadeüleseid teadmisi, suure pildi nägemist, suhtlusoskust, võimet töötada rahvusvahelistes tiimides, oskust inimesi motiveerida ja käivitada. Ning eeskätt kiiretes muutustes kiiresti kohanemist. Deloitte’i hinnangul on kümne aasta pärast juba 70–90% töökohti superjob’id või vähemalt midagi superjob’i ja traditsioonilise töökoha vahepealset.

Ebastabiilsust ja vastutust ei maksa karta. Nii Eesti töötajate uuring kui ka rahvusvaheline kogemus kinnitavad, et hoopis rutiin ja ettearvatavus teeb töölkäimisest katsumuse. Ja vastupidi, vastutus, töö tähenduslikkus annavad töötajale kõige suurema motivatsiooni.

Traditsioonilised töösuhted jäävad tagaplaanile

Isegi töösuhe pole kümne aasta pärast enam selline, nagu harjunud oleme. Tööstusrevolutsiooni ajastust pärit traditsioonilised töösuhted on ajale lootusetult jalgu jäänud. Miski ei õigusta töötaja kohtlemisel totuvõitu tööjõuühiku ja ekspluateerimise ohvrina, kuigi poliitikud (eriti Euroopas, eriti vasakus servas) teevad suuri jõupingutusi, et ohvrimentaliteeti alal hoida.

Tööturg räägib siiski muud: inimesed on nutikad ja hakkajad, vabakutseliste hulk suureneb Euroopa Liidu tööturul juba aastaid kõige kiiremini. Viimase viie aastaga on nende hulk kasvanud pea poole võrra ja ligineb juba kümnele miljonile töötajale.

Vabakutselisena, töövõtulepinguga või projekti põhjal töötamist, iseenda tööandja olemist on seni nimetatud alternatiivseks tööviisiks, kuid faktiliselt on sellest saanud peavool. Euroopas kasutatakse inimese kohta, kes on oma tööelu ohjad enese kätte võtnud, ka nimetust iPro – independent professional.

Komme sügavuti keskenduda koos suure sihikindlusega aitab teha asju õigemini, kuid kärsitus ja uudishimu aitab teha õigemaid asju.

„Udupeast” saab su ülemus

Muutused ei nõua uut tüüpi inimesi, vaid jagavad tööturul trumpe ümber. Florida ülikooli teadlased märkasid juba sajandivahetusel, et kiiresti muutuvas keskkonnas ei anna tavaliselt hinnatud isikuomadused – keskendumisvõime, detailitähelepanu, järjekindlus – mingit eelist.

Vastupidi, kõige paremini said hakkama inimesed, keda iseloomustas suur avatus uutele kogemustele. Niimoodi iseloomustavad teadlased eksleva tähelepanuga inimesi – „udupäid”, kui soovite. Komme sügavuti keskenduda koos suure sihikindlusega aitab teha asju õigemini, kuid kärsitus ja pidevalt virgutust nõudev uudishimu aitab teha õigemaid asju. Udupead panevad end maksma.

Edumeelsete paralleelreaalsus

Eelöeldu ei tähenda, et ajamasinaga 2029. aasta sügises maandudes ei tunneks me töötegemist enam äragi. Kõik ei muutu – paljud suudavad stagneeruda väga kaua. Rahvastiku vananemise kaasnähuna käitub Eesti ühiskond iga päevaga üha rohkem nagu umbusklik ja tige vanamees. Ja demograafia viitab, et see ei lähe üle. Poliitikudki jäävad edaspidigi muutusi lubama – tingimusel, et muutuma peab kiiresti, jõuliselt ja keegi teine.

Ma ei ennusta tööelus suuremat sorti uue- ja vanameelsete konflikti, vaid kontrastide kasvu. Uuendusmeelsed ja stagnameelsed elavad kõrvuti, kuid üha rohkem üksteisest mööda. Uuemeelsetel polegi mõtet jääda suure vanameelse põlvkonnaga konkureerima, vaid teha oma asju. Ole udupea, ole avatud, unista suurelt!