Tervis on vastavalt UNESCO definitsioonile: füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, aga kuidas, millal, kes ja kus neid seisundeid määrab ja kas sellest ollakse üleüldse huvitatud ja teadlikud?

Miski ei aidanud

Aastaid tagasi töötasin ühe väikelinna põhikoolis, kus õppis üle 600 õpilase. Õpetasin tol ajal mitut ainet. Üsna pea sain aru, kes on kiusajad, kes kiusatavad, kes manipuleerijad, kes manipuleeritavad, kes provotseerijad, kes provotseeritavad. Kuigi koolis töötas ka sotsiaalpedagoog ja meie koostöö oli konstruktiivne, siis pigem probleemid - õigemini nende tekke-, laienemise-, süvenemise- ja püsimise põhjused üksnes eskaleerusid.

Vaimne vägivald, sõimamine, alandamine, sildistamine, mõnitamine pakkus naudingut mitmele 8-9 klassi noormehele, aga kahjuks ka neiule. Keegi ei taha ju olla väljaspool n-ö „meie-klanni". Noormees, kellele ähvardati kodeteel peksa anda, oli kohutavas afektiseisundis ning sügavas depressioonis. Ta ootas igal hetkel eskapismivõimalust (soovi põgeneda antud keskkonnast). Ja mina õpetajana seda talle ka võimaldasin, kui tal vajalikud ülesanded olid kõik kenasti tehtud.

Tegin protokolli

Ei olnud harvad ka juhud, kus käiku läksid rusikad ning jalad. Korduvalt rõhutasin, et tunnis ja vahetunnis, koduteel ja üleüldse igal pool on igasuguse vägivalla osas nulltolerants. Ühe noormehega, kes ka mind ropusti sõimas ja hirmuäratavalt ähvardas, lõppes asi sellega, et protokollisin sõna-sõnalt tema sõnu ja käitumist, tehes vastavatele ametnikele ettepaneku nimetatud noormees koolist kõrvaldada.

Lõpuks õnneks said ka koolijuhtkond ning muud asjaosalised aru, et tegemist pole lõbusa tögamisega, vaid eskaleeruva vägivallaga. Poiss saadeti Vana-Vigala kooli. Kas see oli lahendus? Minule teadaolevalt on poisist kasvanud tubli noormees, sest tema probleemidega tegelejad suures osas lahutasid isiku tema pahategudest, mille põhjused olid kodus ning süvenesid koolis.

Ja mis sellele järgnes? Facebooki kaudu hakkasin saama ähvardavaid ning mõnitavaid repliike. Tõsiselt kartsin, et torgatakse läbi autokummid - või veel hullem - korraldatakse kantpeade abiga vägivallaakt - kas külm- või tulirelvaga. Aga nagu ennist vätsisn - kõik osutus hoopis vastupidiseks. Sarnaseid näiteid on teisigi.

NB! Kõigepealt tuleb avastada probleemide põhjused ning siis neid käsitleda eraldiseisvana problemaatilisest isikust. Igaüks väärib kohta siin päikese all. Kodus või koolis külge poogitud silt võib inimest kummitama jääda kogu eluks ja inimene ei pruugigi teada saada, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu läheb; mis on tema missioon ning väljakutsed ning võimed siin elus.

Viljandi oli teenäitaja

Kunagi kirjutasin artikli, et koolitulistamine on Eestis vaid aja küsimus. Selle peale kahjuks mitmed kolleegid muigasid. Kahjuks on Viljandi tragöödia meil kõigi veel hästi meeles ning minu asi pole siin kellegi üle kohut mõista.

Igal teol on põhjused. Mehed on psüühiliselt nõrgemad ja haavatavamad kui naised - seda eriti hapras murdeeas. Kogu haridussüsteem on tüdrukutekeskne, õpetajateks on 99% naised ning paljudel puudub ka kodus isa eeskuju.

Eesti rahvas tervikuna on depressioonis. Viimaste uuringute järgi kannatab lühema või pikema depressiooni all ca 70 000 eestlast - kuigi ma kaldun arvama, et see number on märksa suurem, kuna paljud ei taha või ei julge tunnistada, et neil on depressioon.

Depressioon ei teki tavaliselt üleöö. Sellele eelneb pidev stress, ülepinge, frustratsioon, läbipõlemissündroom ning siis esimesed depressioonialged - unetus, isutus, apaatsus, üksindus, üksildus, paanika, hirm, ärevus ja paranoiad. Kahjuks laste- või noortepsühhiaatreid on Eestis kriitiliselt vähe. PISA-testi tulemused las korvavad varjatud või nähtavad hingehädad.

Kurbloolisus seisneb selles, et depressiooniilminguid ei taheta või ei söendata märgata. Loodetakse ikka õnneliku juhuse peale ning asjade ise paikaloksumise peale. Alustame sellest - kes ja kus on murdeealiste poiste eeskujud ning iidolid.

Lunastus Hitleris

Mitmed noored poisid jumaldavad natsismi ning Hitlerit, võttes eeskuju Hitleri „suurpuhastuse" ideoloogiast. Jõuame taas koju. Kui kodus pidevalt tülitsetakse, poisi hingeelu naeruvääristatakse ja abielukriisi elatakse välja laste peal, siis see aur koguneb kohutava survega ventiili alla ja tahab sealt valla pääseda - destruktiivselt, lõhustavalt, laastavalt ja purustavalt. Humanistlikud psühholoogid, selle asemel et nõustada (mitte nõu anda ja „retsepte"jagada), räägivad humanistlikust mögast, mis juba printsiibis on vastuolus inimese põhiolemusega.

Edasi jõuab see noormees kooli - ülepingestatud, kurnatud, apaatne ning klassiruumis ongi korraga viitsüstikuga pomm, mis ootab lõhkemist. Sest psüühiline ning emotsionalne karikas on ammu juba täis. Nüüd piisab vaid ühest ebameeldivast repliigist, ning aset leiab kohutab plahvatus. Paljude poiste isad on jahimehed ja omavad relvakandmisluba nii, et ligipääs tukkidele on enam kui kerge.

Tütarlapsed plaksutavad kaasa

Edasi - mis on veel sellise hävitava käitumise põhjuseks? Mingil määral tüdrukud (meenutagem filmi „Klass"), kes naudivad mängu ilu, naeravad kaasa, provotseerivad, mis annab jõhkardile vaid indu juurde oma koletu töö lõpuni viia. Meie kallid neiukesed, keda õpetajad paitavad ja hoiavad ja kaitsevad, on väga sageli selliste koletute tegude katalüsaatoriteks, kes ise ei soovi olla peategelased, küll aga provotseerida peategelast oma koletut tööd lõpuni viima. Kas ja kui palju on koolis räägitud teismeliste tüdrukutega, et ka nemad on kaasosalised selliste jõhkrate tegude toimepanemisel. Nad toidavad poiste jõhkrust. Tean, millest räägin, kuna töötasin suures põhikoolis, kus tüdrukud vaid aplodeerisid vaimsele ning füüsilisele vägivallale.

Aga veel - ka suur osa õpetajatest on depressioonis - olen ise seda nende suust kuulnud. Kuidas siis nemad seda välja elavad? Spaasse minemiseks raha pole. Massaažideks raha pole. Soojale maale sõitmiseks raha pole. Kultuuriprogrammide nautimiseks samuti raha pole. Ka õpetajad peavad oma viha- ja vihkamisemotsioonid kusagil välja elama. Ja kujutage nüüd endale ette - kui ühel ja samal ajal, ühes ja samas kohas nii õpilane ja õpetaja on afektiseisundis, siis polegi sealt ju midagi paremat loota, kui psühho- ja sotsiopaatilist käitumist.

Õpetajad vajavad tuge

Kool vajab lisaks teistele tugispetsialistidele hädasti ka hingehoidjaid, et ennetada järgmisi koolitulistamisi ning vaimseid invaliide, kellele riik ei jõua varsi enam maksta töövõimetuskindlustust. Õpetajad vajavad depressioonialaseid õppepäevi, kus tunnustatud psühhiaatrid, nõustajad ning hingehoidjad räägivad põhjalikult depressiooni erinevatest tekkepõhjustest, nende laienemisest, süvenemisest ja püsimisest koolis. Me ei saa selles osas silma kinni panna, sest mul on hirm, et järgmine koolitulistamine on aja küsimus.

Ja lõpetuseks. Pärast taasiseseisvumist pole õpetajal enam mitte mingisuguseid õigusi, on vaid suurenevad ning tobedad kohustused ning vastutus segaste teiste lugemiseks ning makulatuuri tootmiseks. See on ju nonsenss. Kas haridusministeerium tahab tõesti õpetajaid saata „lahinguväljale" paljakäsi surma saama? Kohalikud valimised tulevad umbes kahe aasta pärast ning palun, mõelgem hoolega, kas Eestis on erakonda, kes sooviks ka sisuliselt reformida haridussüsteemi, väärtustada õpetaja ametit ning tegeleda mõlema osapoole füüsilise, vaimse ja sotsiaalse tervisega?

JUBA HOMME! Arvamuskonkursi "Mis saab homme?" esimene pool hakkab läbi saama, kes saadab loo enne homme õhtut kell 23.59 ning kelle lugu ilmub Päevalehes (trüki- või veebiversioon), saab kingituseks Delfi kogupaketi lugemisõiguse pooleks aastaks. Kuidas konkursil osaleda, loe lähemalt siit!