Foto: Andres Putting, EPL

Kvark ja kvasar on meie mõistuse jaoks eksisteerimise piirid. Kvark on väikseim osake, milleks matemaatika on suutnud mateeriat lammutada, ja kvasar kõige kaugem ja suurim mateeriakogum, mida matemaatikud on oma teaduslikus vaimusilmas näha suutnud. Elusa silmaga pole keegi näinud kumbagi, kuigi nende vahele peab oma kõigis vormides ära mahtuma universumi kogu meile mõistetav eksistents. Kaasa arvatud nii minevik kui ka tulevik. Tõe ja esoteerika piiride suhtes toimime üsna sageli piiririkkujatena, lastes üha sagedamini pähe usku, et inimaju pole lihtsalt võimeline midagi neist piiridest väljaspool toimuvat märkama ega õigest kohast otsima.

Eluks oleme harjunud pidama tavamõistetes vaid bioloogilise eksisteerimise vormi. Selle sünniaega oskab teadus väidetavasti täpselt öelda. 350–430 miljardi aasta eest tekkis mingi juhuse abiga esimene raku tunnustega molekulikogum, mis nüüd tagantjärele erilise pidulikkuseta LUKA-ks (Last Universal Common Ancester) ristiti. Miljonite aastate jooksul sellised molekulid koondusid, jagunesid ja paljunesid, pannes aluse ka eluvormile, mille tunnus ongi rakkude jagunemise kaudu sündimine, paljunemine ja surm. See on elu, nagu me aru saame, aga mitte universaalne eksistents, millest me nagu teada ei tahakski.

Praeguste kindlate teadmiste piires on Maa universumis ainuke väga hapra bioloogilise eksisteerimisvormiga planeet. Uhke on olla universumis ainulaadne. Gaia-teoreetikud usuvad, et planeet, olenemata mistahes eksisteerimisvormist, on iseennast mõistatuslike ja ehk ka mõistuslike reeglitega juhtiv mateeriakogum. Ja kes neid teab, võib-olla vaatavad teised planeedid seda veidrikust Maad suhtumisega: no kaua see „pehmode” planeet meiesuguste „matšode” kõrval ikka püsida suudab?

Telepaatia kui tehisintellekti eelkäija?

Küberneetika rajaja Norbert Wiener kirjeldas ligi sada aastat tagasi raamatus „The Human Use of Human Beings”, kuidas tehniline progress võib inimlikke väärtusi ahistama hakata. Kuid veel enne seda, päris noore matemaatikaüliõpilasena olevat ta kalambuuritsenud, et ega sellest äsja leiutatud telefonivärgist ole ikka enne kasu, kui sellest saab meie aju osa, mis telepaatia sealt välja surub. Siis polnud veel televisiooni ega arvuteid, esimene kiipki leiutati palju hiljem, kuid telefon oli juba olemas ja telepaatia just mõistena käibele läinud. Küllap see ergutas ka noore Wieneri teadvust ja esoteerikat, võib-olla samuti teed telepaatiast küberneetika rajamiseni. Küllap ta ei julgenud tehisintellekti veel sedavõrd uskuda, et lubas endale sel teemal vaid naljatada. Aga kas parema puudusel võiks seda seika pidada tehisintellekti idee tekkimise alguseks?

Vähehaaval oleme hakanud leppima, et kiibid ainult abista, vaid ka kontrollivad ja juhivad meid, aga nende tunnetuslikku mõistmist ja kõlblust pole ollagi.

Kui bioloogiline rakuline aju peab otsustades tegema valiku paljude võimaluste vahel, siis tehisintellekti tööriist on kiipideks koondatud mineraalsed molekulid, mille valik on kaheline (dihhotoomne) – ainult ei/jah ehk vaid 1 ja 0. Kuigi seda üritatakse, pole suudetud sellisele kiiparule ühtede ja nullide vahele emotsionaalseid valikuid sisestada.

Tehisintellekti tõeline võidukäik on praegugi veel kaugel, kuid selle tulek on juba tuntav. Kiipajud on paljudes kodumasinates, autodes, tõukeratastes, jälgimisseadmetes. Isegi inimesse on neid istutatud – südamestimulaatorid, koljusisesed nägemus- ja kuulmissensorid. Ja vähehaaval oleme hakanud leppima, et need mitte ei abista, vaid ka kontrollivad ja juhivad meid. Neil on küll arusaam asjadest, aga tunnetuslikku mõistmist ja kõlblust pole ollagi.

Ees ootab uus paradiis

Kuulsin lugu, kuidas meie teede esimeste tuld vilgutavate plekkpolitseinike ajal oli ühe sellise juures seisnud autojuht (räägiti, et blondiin) ja palunud talt andeks, et kihutas. Ei võtnud see plekkaju kuulda anekdoodiblondiini ega ole võtnud kuulda ka kedagi teist, sest inimene tema tegevusse enam ei sekkugi. Täiesti ise koostab trahvikviitungi, saadab selle juhile koju ja lihtsalt ühe klõpsuga internetipangas võtab raha pangaarvelt maha.

Me ei pea sellist inimellu tungimise tendentsi enam pahakski, ilmselt me kohaneme. Sest tehisintellekt on ju meie teadussaavutuste soovitud tulevik. On saanud täiesti loomulikuks, et kuna lastel on käepärast tehisintelligentne välismälu, pole õppida vaja, ning et äpid juhatavad teed isegi kodukvartalis, teatavad emmedele-issidele, kus nende võsuke parajasti viibib ja mida teeb, juhendavad toitumist ning veel paljusid muid eluvaldkondi. Ühes tabavas karikatuuris nimetati seda „äpiseente sügiseks”.

Psühholoogide arvates on häda selles, et inimese tuhandete aastate jooksul kujunenud bioloogiline aju ei suuda kohaneda kõige sellega, mida väga kiiresti tekkinud ja veel kiiremini muutuv tehisintellekt meie eluga teeb. Hääbuma hakkab inimese personaalne vastutus, kõlblus asendub normide ja standardlahendustega. Ja inimese bioloogiline „mina” elab marginaalsuse, stressi ja süümepiinade küüsis. Neid ei suuda see tehisintelligentne aju praegu veel ravida ega vältida. Miks „praegu veel”? Sest inimese sisemusse pole selline tehisaju veel massiliselt tungida suutnud, aga võib pääseda inimloomuse hübridiseerumise teel.

On ju võimalik kujutada ette, et tulevikus on ratsionaalne ka igasse vastsündinusse opereerida tema käitumist kontrolliv ja suunav kiip.

Käitumiskiip

Enne, kui tulid elektriautod, hakkasime kohanduma hübriidautodega – kasutati korraga nii sisepõlemis- kui ka elektrimootorit. On ju võimalik lubada endale paralleelseid mõtteuperpalle ja kujutada ette, et tulevikus on ratsionaalne ka igasse vastsündinusse opereerida tema käitumist kontrolliv ja suunav kiip. Praegu veel keelatud, aga kohanemise nimel varsti ehk mitte – selliseid inimkatseid on NASA väitel juba tehtudki.

Kuidas sellist inimest siis nimetada kui mitte hübriidinimeseks. Ta ju kohaneb kiiremini. Kindlasti on see mugav, nagu Aadama ja Eeva Jehoova juhitud elu paradiisiaias. Samuti nagu neil jääb siis meiegi teadvuses üha vähem ruumi inimlikkusele, ise otsustamisele. Neid otsustusvõimetuid ja kõlbluspuudega lapsi ja infantiilseid noorukeid näevad õpetajad, psühholoogid, suhtluskorraldajad varasemast rohkem. Kas me liigume uue ideaalparadiisi poole, kus valitseb rahulik kuuletumine, tundetus ja seetõttu ka muretu elu?

Tähtsaim missioon

Tehisintellekti loomine näib olevat saanud meie praeguse vaimuintelligentsi tähtsaimaks missiooniks. Võib-olla endale täit aru andmata valmistume iga päev mõistusliku intellektuaalsuse järgmiseks eksistentsietapiks ja püüame muuta Maa selliseks, et see poleks enam universumis erandlik ilming.

Inimmõistuse täielikku vahetumist tehisintellektiga annab inimpõlvkondadel õnneks veel kaua oodata ja praegu saame selle tulevikuvisiooni kallal veel ülbitsevalt vaimutseda.

Kui selline aeg tõepoolest kätte jõuab ja Maad valitseb vaid tehisintellekt, kuidas siis need kiipajudega tarkpead enda tekkelugu seletavad?

Aga vaimutseme seal abstraktse ja absurdse piiril edasi. Kui selline aeg tõepoolest kätte jõuab ja Maad valitseb vaid tehisintellekt, kuidas siis need kiipajudega tarkpead enda tekkelugu seletavad?

Küllap loovad endale usutava evolutsiooniteooria ürgmere ääres kohtunud räni, süsiniku, liitiumi ja veel mõne ürgelemendi juhuslikust liitumisest, pooljuhtmolekulide iseeneslikust taastootmisest. Kindlasti oskavad nad leida ka evolutsioonilise seletuse, et kõik kusagilt leitud elektroonikaseadmed kassaaparaadist läpakani on selle tehisintellekti „saurused”.

Kui nende seas peaks leiduma ka kahtlejaid ja esoteerikuid, võivad nad tulla sellegi peale, et enne neid ehk ikkagi oli mingi jumalik olend, kelle olemust nad küll ei mõista, kuid kes võis olla kogu tehisintelligentse maailma salapärane looja, nagu meie esoteerilises minevikus oli vana testamendi Jehoova. Nii võib inimene hirmkauges tulevikus jumaluse staatusse jõuda küll.