“Mehi vaja miilitsessa, poisse vaja polgu pääle”

18. sajandi lõpus Prantsuse revolutsiooniga alanud suurte sõdade ajastusse kaasati enamik Euroopa riike. Tollal sõjanduses toimunud murrangu käigus leidsid aset ka põhimõttelised muudatused relvajõudude komplekteerimises: algas üleminek üldisele sõjaväekohustustele ja selle alusel massiarmeede loomine. Seetõttu pidid kõik riigid, kes tollal Euroopas keskset rolli etendasid (Prantsusmaa, Preisimaa, Austria, Venemaa), oma relvajõude moderniseerima. Napoleoni ajastu sõdadesse kaasati enneolematud inimhulgad. Sellest protsessist ei saanud kõrvale jääda ka Venemaa. Kuid nekrutikohustusel põhinev relvajõudude komplekteerimisviis ei võimaldanud armee arvukust kiiresti suurendada – 25-aastane teenistusaeg välistas väljaõpetatud reservide ettevalmistamise relvajõudude tarbeks. See süvendas veelgi tsaariarmee vaegkomplekteeritust ja sundis rahuajal koos hoidma hiigel-armeed, mida aga sõjatingimustes ei olnud reservide puudumisel võimalik lühikese ajaga oluliselt suurendada. Teistes Euroopa riikides (kõige eeskujulikumalt Preisimaal) lahendati reservide probleem üldise sõjaväekohustuse kehtestamisega. Pärisorjuse tingimustes ei olnud aga Venemaal võimalik üldist sõjaväekohustust kehtestada, seetõttu oli valitsus suuremate sõjaliste konfliktide korral sunnitud rakendama erakorralisi meetmeid ning kokku kutsuma maakaitseväe. Seda tehti Napoleoni sõdade ajal kahel korral, samuti pöörduti selle abinõu juurde Krimmi sõja perioodil.

1806.–1807. aasta maamiilits

1806. aasta septembris vormus lõplikult uus Napoleoni-vastane koalitsioon, mille finantstoeks oli Inglismaa ja kus “kahuriliha” pidi välja panema Preisimaa koos Venemaaga. Eriti aktiivset rolli püüdis koalitsioonis etendada Preisimaa, kes ennatlikult alustas sõjategevust Prantsusmaa vastu. Kuid juba oktoobri alguses “puhus Napoleon kord Preisile ja Preisit ei olnud enam” (H. Heine). Preisimaa hävitav lüüasaamine tõi Vene impeeriumi kõrgemas võimuladvikus esile peataoleku ja enneolematu hirmuõhkkonna – alusetult kardeti Napoleoni vägede sissetungi. Seetõttu otsustas keiser Aleksander I rakendada piiride kaitseks ja regulaararmee toeks erakorralisi meetmeid ning kuulutas 1806. aasta novembri lõpus välja hiiglasliku 612 000-mehelise ajutise maakaitseväe ehk maamiilitsa moodustamise, mis hõlmas ka Balti kubermange.

Maakaitseväe loomine Baltikumis algas 1806. aasta lõpus kubermangude maakaitsevägede ülemjuhatajate ametisse valimisega rüütelkondade maapäevadel. Kubermangu miilitsavägi jagunes tuhat-, pooltuhat-, sada- ja poolsadakondadeks, mille ülemad valiti samuti kohaliku aadli hulgast. Miilitsakohustuse alla kuulus kogu maksualune elanikkond, täpsemalt 17–50-aastased mehed. Miilitsateenistusse määratud talupojad pidid endiselt täitma kõiki koormisi ega tohtinud kodukohast lahkuda. Seega tähendas maamiilitsa loomine esialgu lihtsalt vastava arvu miilitsameeste nimekirjadesse kandmist. Eestimaa kubermang pidi välja panema 8000 ja Liivimaa 20 000 meest.

1807. aasta märtsi alguses reorganiseeriti ajutine maakaitsevägi Venemaal mobiilseks maamiilitsaks üldsuurusega 201 075 meest. Eestimaa kubermangust kavatseti reorganiseeritud maamiilitsasse jätta 1788 ning Liivimaa kubermangust 4759 meest. Reorganiseeriti ka senine maakaitseväe struktuur: kubermangudes moodustati mobiilse maamiilitsa polgud, mis omakorda jagunesid pataljonideks ja roodudeks. Maamiilitsa liikmetele hakati sõjalist väljaõpet andma, nad vabastati teotööst ja pearaha maksmisest ning neile hakati maksma palka nagu regulaararmee sõduritele.

Tilsiti rahu sõlmimisega 1806. aasta suvel kadus vajadus miilitsaväge koos hoida ning septembris saadetigi see laiali. Mõisnikele ning linnakogukondadele antud õigust jätta miilitsamehed nekrutiks kasutati ulatuslikult: Liivimaa kubermangus jäeti nekrutiks 3846 meest ehk 81% mobiilse maamiilitsa koosseisust, Eestimaal aga 1655 meest ehk 93,2%. Seega sisuliselt maamiilitsa laialisaatmist ei toimunud, sest enamik miilitsamehi jäeti nekrutiks.

Liivimaa maakaitsevägi

1812. aastal

Maakaitseväe loomine tõusis Venemaal uuesti päevakorda 1812. aastal pärast Napoleoni sissetungi. Juulis algas maakaitseväe moodustamine 16 Venemaa kubermangus. Balti kubermangud jäid nn mitterelvastuvate kubermangude hulka, kus maakaitseväe loomist ametlikult ette ei nähtud. Kuid sellegipoolest formeeriti Liivimaal mitmeid maakaitseväelaadseid üksusi.

Liivimaa maakaitseväe loomise idee autorid olid Kuramaa tsiviilkuberner F. W. von Sivers ja tollane Balti kindralkuberner M. J. G von Essen, kes kutsusid Liivimaa aadlit üles moodustama kubermangus maakaitsevägi. 1812. aasta augustis koos olnud Liivimaa rüütelkonna maapäev otsustaski, et aadel annab maakaitseväeteenistusse 2261 meest. Loodav maakaitsevägi pidi Siversi kava kohaselt koosnema osalt jala- ja osalt kergeratsaväest.

Peagi aga selgus, et mõisnikud olid maakaitseväe teenistusse andnud kõlbmatuid ja halvasti relvastatud mehi (kokku 2076) ja viletsaid hobuseid. Pealegi ei suutnud kubermangu- ja sõjaväevõimud maakaitseväelastele õiget sõjalist rakendust leida, kasutades neid peamiselt kindlustustöödel. Lootes maakaitseväest luua sõjaliselt arvestatavat regulaarüksust, reorganiseeriti see 1812. aasta novembri alguses uue kindralkuberneri markii F. Paulucci eestvedamisel 800-meheliseks Liivimaa kasakapolguks. Kasakapolgu koosseisu tuli jätta kõik ratsateenistuseks sobilikud mehed, teised aga kodudesse tagasi saata. Kuid ka kasakapolgust ei saanud arvestavat väeosa ning 1813. aasta märtsis saadeti see ametlikult laiali. Sõjaväeteenistusse sobivad mehed jäeti ka 1812. aastal nekrutiks.

Vabakorpused

Euroopat vallutamas

Ebaõnnestunud ülekubermangulise maakaitseväe kõrval loodi Liivimaal 1812. aastal siiski kaks lahinguvõimelist väeüksust. Nendeks olid eruporut‰ikute P. von Schmidti ja K. von Nierothi eraalgatusel formeeritud lendsalgad – nn vabakorpused (Freicorps).

Mõlema väeüksuse loomiseks saadi luba sõjaminister M.A. Barclay de Tollylt juba enne sõjategevuse algust – 1812. aasta aprillis. Vabakorpuste tegelik loomine toimus siiski 1812. aasta suvel-sügisel Nierothi eestvedamisel Tartus ja Schmidti juhtimisel Riias. Väeüksuste komandörid lootsid esialgu, et neil õnnestub vabakorpused komplekteerida üksnes aadlikest või maksuvabade seisuste esindajatest. Aadlikest ja maksuvabadest vabatahtlikke aga ei jätkunud ja nii võeti mõlema väeüksuse teenistusse ka maksualuseid linlasi ning isegi pärisorjadest talupoegi. Viimaste hulgas oli ka lätlasi ja eestlasi.

1812. aasta sügisest rakendusid mõlemad vabakorpused lahingutegevusse Riia kaitsel ning tegid seejärel koos Vene armeega aastatel 1813–1814 kaasa sõjakäigu Euroopasse. Schmidti vabakorpus alustas 189 mehega patrullteenistust Väina jõel juba 1812. aasta septembris. Hiljem osaleti lahingutegevuses Olaine ja PetermiuÏa (St.-Olai ja Peterhof) piirkonnas, lõpuks jõuti välja Gdanski (Danzig) alla, kuhu jäädi kindluse alistumiseni 1813. aasta detsembris. Tartus formeeritud Nierothi väeüksus (esialgu pisut üle 30 mehe) osales 1812. aasta sügislahingutes Kuramaal ning seejärel mitmel pool Euroopas, paistes silma võitlustes Berliini, Hamburgi, Bremeni jt linnade all. Vabakorpuse sõjatee lõppes 1814. aasta kevadel Pariisi lähistel. Sõjategevuse lõppedes pöördusid vabakorpused (kokku 172 P. von Schmidti ja 30 K. von Nierothi väeüksuse liiget) 1814. aasta suvel-sügisel Liivimaale tagasi.

Riia meremiilits Krimmi sõja ajal

Krimmi sõja ajal (1853–1856) ohustasid liitlaste – Inglismaa ja Prantsusmaa – sõjalaevastikud Peterburi, Kroonlinna, Tallinna, Turu, Riia ja teisi Läänemere piirkonna sadamaid. Läänemere kaitse lasus Vene Balti laevastikul, mis ei kujutanud endast tollal märkimisväärset sõjalist jõudu. Rannikukaitse tõhustamiseks ehitati lühikese ajaga 70 suurtükipaati. Kuna suurtükipaatide meeskondade komplekteerimiseks ei jätkunud madruseid regulaarlaevastikust, otsustati kasutada ootamatut lahendust: 1854. aasta aprilli alguses hakati värbama vabatahtlikke sõudesuurtükipaatide flotilli ehk Peterburi meremiilitsasse. Meremiilitsasse astumine oli kõigil seisustel vabatahtlik (v.a pärisorjadest talupojad, kel pidi olema mõisniku luba), korraliku kuupalgaga (maksimaalselt kaheksa hõberubla kuus), riigipoolse ülalpidamisega ning kuuekuulise teenistusajaga.

Peterburi meremiilitsa komplekteerimispõhimõtete alusel hakati 1954. aasta aprilli lõpus Väina jõe suudme kaitseks moodustama ka omaette sõudesuurtükipaatide pataljoni – Riia meremiilitsat. Selleks ehitati esmalt 16 suurtükipaati. Paralleelselt toimus suurtükipaatide meeskondade ja komandörkaadri komplekteerimine. Meremiilitsa vabatahtlik koosseis – kokku 900 meest – värvati Balti kubermangude ja teiste Venemaa kubermangude elanike hulgast (sh 623 meest Liivimaalt).

Navigatsiooniperioodi lõppedes saadeti Riia meremiilits 1854. aasta novembris ajutiselt laiali, et alustada selle taasformeerimist järgmise aasta kevadtalvel. Aga nüüd toimus see eelmisest aastast erinevatel põhimõtetel. Loobuti vabatahtlikkuse põhimõttest ja meremiilitsa reakoosseis – kokku 800 meest – tuli teenistusse võtta Balti kubermangude maksualuse elanikkonna hulgast sundvärbamise teel. Eestimaa kubermangust nõuti miilitsateenistusse 160, Liivimaalt 380 ja Kuramaalt 260 meest. Teenistusse võetavate meeste ülalpidamiskulud tuli nekrutivärbamistega analoogiliselt kanda kogukondadel.

Mõlemal aastal oli Riia meremiilitsa paiknemis- ja väljaõppekohaks Milgravise (Mühlgrabeni) mõis Väina jõe paremal kaldal (umbes 13 versta Riiast) ning Daugavgriva kindluse talvesadam. Miilitsameestele õpetati kaadriohvitseride ja madruste juhtimisel sõudmist, vehklemist, lähivõitlust ning suurtükipaatide relvastuse käsitsemist. Lätlastest ja eestlastest meremiilitsad omandasid teenistuseks vajaliku vilumuse ja oskused küllaltki kiiresti. Teatud raskusi tuli ette puuduliku keeleoskuse tõttu. Suurtükipaatide meeskonnad (keskmiselt 60–70 meest) elasid algul suurtükipaatides ja telkides, hiljem aga nende jaoks ehitatud barakkides.

Riia meremiilits kaasati sõjategevusse 1855. aastal. Sama aasta 29. juulil toimunud Väina merelahingus tõrjusid 12 Riia meremiilitsa suurtükipaati tagasi kapten E. Ommaney juhitud kahe Briti sõjalaeva (liinilaev ja korvett) rünnaku Daugavgriva kindlusele. See oli Vene Balti laevastikule üks väheseid edukaid lahinguoperatsioone kogu 1854.–1855. aasta kampaania käigus. Lahingutes silma paistnud mehi autasustati Sõjaordeni teenetemärgiga.

1855. aasta novembris saadeti Riia meremiilits taas ajutiselt laiali ja pärast sõja lõppemist seda enam kokku ei kutsutudki. Teenistuses suri ligi 20% meestest (enamasti koolerasse). Koju lastud meremiilitsad said kviitungi oma teenistusaja kohta ning neil lubati tsiviilelus kanda mütsil maakaitseväe tunnust – risti.

Maakaitseväekohustuse

tagajärgedest

Maakaitseväekohustus oli üheks sõjaliseks koormiseks, mis lasus 19. sajandi esimesel poolel maksualuse elanikkonna õlul. Tegemist oli erakorralise otsese sõjalise koormisega, mille tagajärjed liigendusid (nagu nekrutikohustuse puhulgi) eelkõige kaheks: demograafilisteks ning majanduslikeks.

Demograafilises plaanis olid kõige rängemad tagajärjed 1806.–1807. aasta maamiilitsas: Balti kubermangudes anti nekrutitena sõjaväeteenistusse 8262 miilitsameest (umbes nelja aasta nekrutinorm). Maakaitseväekohustusele lisandusid aastatel 1806–1807 veel teised sõjaaja koormised (nekrutikohustus, küüdikohustus jms) ning ikaldus ja näljahäda. Seetõttu olid aastad 1806–1808 Eesti kõigi kolme Balti kubermangu (eriti Eesti- ja Liivimaa) jaoks demograafiliseks katastroofiks. 1812. aastal Liivimaal kokku kutsutud maakaitseväe ning Krimmi sõja aegse meremiilitsa demograafilised kaotused olid mõnevõrra tagasihoidlikumad.

Majanduslikust aspektist vaadatuna tähendas maakaitseväekohustus maksualusele elanikkonnale üsna ulatuslikke täiendavaid väljaminekuid, kuna miilitsameeste ülalpidamine ja varustamine lasus kogukondadel. 1806.–1807. aasta maamiilitsa puhul tuli kogukondadel ja mõisnikel miilitsamehed varustada kolme kuu toidumoona, riiete ja rahaga (iga miilitsamehe kohta kolm rubla). Lisaks tuli miilitsamehed ka relvastada. 1812. aastal tõi kõige rängemaid majanduslikke tagajärgi Liivimaa maakaitsevägi. Liivimaa aadli hinnangul läks maakaitsevägi rüütelkonnale kokku maksma ligi 570 000 rubla, mis nõuti hiljem talupoegadelt maksudena tagasi. 1854. aastal vabatahtlikkuse põhimõttel formeeritud Riia meremiilitsa ülapidamiskulud võttis riik esialgu enda kanda. Kuid meremiilitsa taasformeerimisel (1855) loobus riik sellest tülikast kohustusest kogukondade “kasuks”. Meremiilitsa ülalpidamiskulud läksid kolmele Balti kubermangule 1855. aastal maksma ligikaudu 23 000 rubla.

Kokkuvõttes oli maakaitseväekohustus Eesti-, Liivi- ja Kuramaa maksualusele elanikkonnale 19. sajandi esimesel poolel nekrutivõtmiste kõrval tuntavaks majanduslikuks koormiseks ning oluliseks rahvastiku demograafilist arengut mõjutanud teguriks.