Hiljuti tõlgiti eesti keelde natuke naljakas kunstiajalooraamat pealkirjaga “…ismid”, mis jagab kogu kunstiajaloo keskajast 20. sajandi lõpuni üsna vägivaldselt erinevateks -ismideks. Toimetaja on raamatusse loonud termineid, mida eestikeelne kunstiajalugu küll ei tunne (nt molbertmaal tahvelmaali asemel). Baroki- ja rokokooajastu jaotatakse seal näiteks pietismiks, sektantismiks, zŠestismiks (või ka sŠestismiks), emotsionalismiks, karavadzŠismiks ja absolutismiks. Kuigi raamat peaks kunsti mõistmisel abiks olema, võib arvata, et see loob vaid segadust: kunstistiilide nimetused on kokku segatud poliitiliste ja religioossete mõistetega, boonuseks on veel toimetajapoolne kunstiajaloo terminoloogia mittetundmine ja kirjavead. Raamatust inspiratsiooni saanud ismimaniakk võiks aga praegu Aaspere mõisa üles pandud maale nimetada iluismiks. Tõesti, kui ikka suur vajadus peaks tekkima, siis millist muud ühisnimetajat nendele kunstiteostele annakski leida?

Aasperes esinevad kunstnikud on eri generatsioonidest (vanahärra Evald Okasest kunstiakadeemia tudengiteni) ja eri maailmavaadetega (kristlikust Jüri Arrakust krisŠnaiitlike Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissooni) ning kõnelevad eri kunstikeeltes (kohal on fotorealistlik Maarit Murka, sürrealistlik Mati Kütt jpt, kui veel -isme ritta seada). Kõik nad aga vastasid väljakutsele koondada oma teosed pealkirja “Ilusad maalid” alla.

Klimp roosas kissellis

Ilu on muidugi väga voolava tähendusega mõiste. “Millised maalid on ilusad? Suur osa kunstipublikust näeks näitustel meelsasti ka ilu, ent ons ilu üleüldse kaasaegses kunstis veel mingi arvestatav kriteerium?” küsib Mari Roosvalt ja rõhutab, et see näitus on ilust maalikunstis kui selle positiivsest kvaliteedist.

““Ilus” on (…) omadussõna, mida me sageli kasutame, kui tahame öelda, et üks või teine asi meile meeldib. Nõnda tundub ka, et see, mis on ilus, võrdub sellega, mis on hea, ja õigupoolest on paljudel ajastutel tajutud, et ilus ja hea on teineteisega tugevalt seotud,” mõtiskleb Umberto Eco oma raamatu “Ilu ajalugu” sissejuhatuses. Aaspere mõisa iluismi moodustabki ilus, hea ja positiivne. Ega näitus ausalt öeldes ilu üle eriti ei ironiseeri ega selle vajalikkust küsimuse alla pane. See, et Mari Roosvalt küsib näituse saatetekstis veel, kas ilu mõistet maalikunstis võib käsitada ka iroonilises võtmes, on rohkem väljavabandamine stiilis “näete, tegime tõesti näituse ilusatest piltidest, aga ega me sellepärast veel mingid imalad ullikesed pole”.

Aga milleks vabandada? Kunstnik Toomas Tõnissoo tunnistas näituse avamisel: “Tallinnas nagu ei julge õhata, aga siin, keset küntud põlde on seda väga hea teha. Lossis tundub ilu loomulik.” Kas me elame ajal, kus ilu põgeneb linnast maale?

Ainus klimp Aaspere roosas kissellis on tõepoolest vaid Jaan Toomiku pikalt Draakoni galeriis müügil olnud mehe poolakt kondoomiga, mis näitust kujundades sattus täpselt kohvikukülastajate trajektoorile. Vahest tekitab ta valgete lehvivate kardinate vahele asetatuna külalistes ilusaid emotsioone? Või ehk motiveerib näitusekorraldajate poolt esitatud küsimustele vastuseid otsima? Samas on see Toomiku maal ju täitsa ilus ning võiks seina jääda ka järgmiseks näituseks – see avatakse Aasperes 27. juunil ja selle nimeks saab “Ilusad inimesed”.

“Ilusad maalid”

6.05–25.06

Aaspere mõisahoones Lääne-Virumaal

Näitusel osalevad Evald Okas, Sigrid Uiga ja Leili Muuga, Jüri Arrak, Malle Leis, Jaan Toomik, Andres Tolts, Tiit Pääsuke, Mari ja Uno Roosvalt, Lembit Sarapuu, Hermes Sarapuu, Jaan Elken, Tiina Tammetalu, Ilmar Kruusamäe, Marit Murka, Reiu Tüür, Mara Koppel, August Künnapu, Merike Estna, Mati Kütt, Kreg A-Kristring, Kadri Kangilaski, Toomas Tõnissoo, Toomas Sarapuu jpt.