Anu Tali juhatusel kõlanud muusika, mis pärineb eesti helikunsti kullafondist ja elavatelt klassikutelt, pani möödunud aastapäevakontserdil laval elama kujundid, mida on raske mõista teisiti kui märki meie ühiskonna tulevikust.

Ja lapsed ei olnud seejuures üksik element, vaid nemad hoidsidki tervet vaatemängu ülal algusest lõpuni. Nendele olid kontserdi tegijad teinud panuse ja altvedamist ei olnud. Üksainuke täiskasvanu esitatud roll, Kloun jäi pigem kõrvaltegelaseks.

Räägime sellest iga päev

Mis siin salata, sellest vaatemängu ainesest me räägime tegelikult iga päev, kodudes ja laiema avalikkuse ees. Kas nad söövad, kas nad õpivad, kuidas tervis ja miks neid üldse nii vähe on? Ja nüüd nad olidki Estonia teatri laval Eesti Vabariigi eliidi ees, tuletamaks meelde, milline see tulevik on. Illustreerimaks oma heasüdamliku vaatemänguga väikevorme, mida ERSO sel tähtsal päeval kõige tähtsamatele sünnipäevalistele esitas. Seda iseenesest väärt kava oleks ju võinud žanri poolest pidada sünnipäevakontserdi jaoks veidi üksluiseks, jäi ju valikust välja vokaalmuusika. Kuid laval muusikat saatev vaatemäng hajutas igasugused sellekohased kahtlused – orkester ja lapsed pääsesid teineteist toetades mõjule.

Oli see lihtsalt kõndimine üle lava, tõukerattasõit või marssimine – Elmo Nüganeni lavastuse näol on tegu tänases mõttes tantsulise kunstiga. Tuli ju luua teos konkreetse muusikapala rütmidesse ja teemadesse. Vaatemäng laval oli ääretult lihtne ja puhas. Liikumised ja olukorrad olid seatud nii ausalt ja vahetult, et väikeste näitlejatega altmineku võimalus oli välistatud. Alati oli selles mängus võimalik kohmetus ja eksimus miinusest plussiks pöörata, mida publik hea meelega ka kasutas.

Avalehele
24 Kommentaari
Loe veel: