Alar Olljum: araabia kevad pani jää sulama, ent õidepuhkemiseni läheb aega
Araabia kevade revolutsioonid, Iisraeli–Palestiina lakkamatu konflikt ja Süüria kodusõda – need maailma kuumad pingekolded täidavad praegu Eesti välisministeeriumi kunagise kantsleri Alar Olljumi päevi.
„Praegune märksõna Euroopa Liidu jaoks araabia maade suhtes on, et meil peab olema kannatust!” ütleb Olljum (53). Ta on üks neljast Euroopa Liidu (EL) välisteenistuses (EEAS) kõrgemal kohal töötavast eestlasest, aga ilmselt kõige põnevama töökohaga: Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Araabia poolsaare ja Iraani-Iraagi peadirektoraadi nõunik.
Olljum täpsustab, et ta peab silmas „strateegilist kannatust”. Diplomaatide keelest tavakeelde tõlgituna tähendab see, et araabia kevade järgsed protsessid kestavad pikka aega ning EL-il ja üldse läänemaailmal pole mõtet loota, et olukord seal kiiresti paraneb. „Autoritaarne riigikord ja majanduslik mahajäämus on kestnud seal nii kaua, et need muudatused ei saa tulla üleöö,” nendib Olljum. „Nad peavad eelkõige ise olema nõus end reformima.”
Euroopale ülioluline
Olljumi sõnul on väga raske ennustada, kas revolutsioonilaine üle elanud Põhja-Aafrika riikide areng hakkab minema Euroopa jaoks positiivses või negatiivses suunas.
„Üks asi, mida EL ei tohi teha, on Põhja-Aafrika arenguid lihtsalt käed rüpes pealt vaadata,” on Olljum veendunud, sest tegemist on EL-i lähipiirkonnaga, kus toimuv mõjutab otseselt Euroopa riikide, ka Eesti julge- ja heaolekut.
Kõige nähtavamalt mõjutab Põhja-Aafrika Euroopat illegaalsete põgenike kaudu, keda EL-i lõunaosal on iseenda kasvavate majandusraskuste tõttu järjest raskem vastu võtta. Sellest päästaks ainult Põhja-Aafrika riikide elu stabiilne paremaks muutumine.
Põhja-Aafrika koos Lähis-Idaga on EL-ile üliolulised energiaallikad Venemaa ja Norra järel. 2010. aastal tuli sealt kandist 25% EL-i gaasiimporti ja 22% EL-i naftaimporti.
„Kui Põhja-Aafrika riikides oleks stabiilsus ja kasv, siis see annaks tugeva süsti EL-i majandusele,” ütleb Olljum. „Kõige positiivsem oleks, kui EL, mis demograafiliselt on vananev ühiskond, saaks ka noorusesüsti sealt lõuna poolt.” Olljum nõustub, et tema viimane lause puudutab väga tundlikku küsimust ega „pruugi lähiajal tõusta teemaks”.
Peale majandusliku ja kompetentsiabi ei välista Olljum vajaduse korral EL-i riikide sõjalist sekkumist Põhja-Aafrikas. „Näiteks kui kusagil tekib sarnane olukord nagu praegu Süürias,” väidab ta. „Euroopal on kindlasti vaja selles piirkonnas rakendada nii soft kui ka hard power’it (pehmet ja tugevat jõudu – toim). Eelistame muidugi alati seda pehmemat varianti.”
Mööda kaarti Olljumi „valdustes” idakaarde liikudes jõuame piirkonna kõige probleemsema riigi Süüriani. „Praegu on Süürias väga raske näha positiivset lahendust,” tunnistab Olljum.
Kõige ohtlikum stsenaarium on see, et sõda kandub üle naaberriikidesse, millest Liibanonil ja Iraagil on juba niigi väga habras sisepoliitika. „See on väga, väga muret tekitav, et sellest võib saada regionaalne konflikt,” ütleb eestlasest nõunik.
Olukorda pikemalt lahates selgitab Olljum, et EL-i jaoks on Süürias väga tõsine probleem Bashar al-Assadi režiimi vastu võitleva opositsioon nõrk omavaheline koostöö ja et Assadi vastu sõdib ka jõude, kes tahavad Süürias kehtestada teokraatlikku islamiriiki.
„Nii kaua, kui meie kõhkleme ja ei aita progressiivseid jõudusid, kes Süüria konfliktis alguses domineerisid, siis need teised jõud (islamirühmitused – toim), kes saavad väljastpoolt raha ja relvi, on võimu rohkem enda kätte saanud. Progressiivsed jõud on liiga nõrgad ning pole suutnud lahinguväljal ennast kehtestada. Meie ei saa neile aga raha ja relvi anda, sest meil on omad kitsendused ja põhimõtted,” selgitab Olljum. „See on minu isiklik arvamus, aga EL ja USA oleksid võinud algusest peale rohkem teha selleks, et toetada mõõdukat opositsiooni.”
Mõjukus suureneb
Euroopa Liidu eraldi „välisministeerium” EEAS loodi kaks aastat tagasi Euroopa Komisjoni välissuhete peadirektoraadi baasil, et välisteenistus saaks olla sõltumatum teistest EL-i asutustest, mis omakorda annaks EEAS-ile rohkem mõju.
„Euroopa Liidu välispoliitiline võimekus on kahtlemata tugevnenud, aga see on siiski alles lapsekingades,” hindab Olljum EEAS-i senist mõju maailmapoliitikas.
Kokku juba seitse aastat EL-i välispoliitika ühe kujundajana töötanud Olljumi sõnul tuli EEAS-i loomine 2010. aasta detsembris keerulisel ajal, sest ühelt poolt tekkisid EL-is tõsised majandusprobleemid ja teiselt poolt algasid EL-i piiride naabruses araabia kevade revolutsioonid.
„Samas avas majanduskriis ka uusi võimalusi, sest osa liikmesriike on arvestanud sellega, et nüüd on meil ühine välisteenistus, mis peaks terve EL-i huvisid edendama, ning nad võivad teha kärpeid oma välisteenistustes,” tutvustab Olljum EEAS-i praktilist mõju liikmesriikidele. Ta toob näiteks, et Lõuna-Euroopa riigid on kindlasti oma välisteenistusi oluliselt koondanud, aga Suurbritannia, vastupidi, on neid hoopis tugevdanud.
Eesti seisukohalt on Olljumi sõnul EEAS-i suur pluss EL-is arusaama kinnistumine, et liikmesriigid peaksid hoiduma erisuhetest Venemaaga. „Kui ma siia Brüsselisse saabusin, siis see oli üks suur mure (mõnede liikmesriikide, eriti Saksamaa soov ajada erisuhete poliitikat Venemaaga – J. P.),” märgib 2006. aasta veebruaris Euroopa Komisjonis tööd alustanud Olljum. Ent siis mõjus kogu EL-ile kainestavalt esimene suurem Vene–Ukraina gaasitüli, mis avaldas otsest mõju Euroopa tarbijatele.
Vene mõju piiratakse
„Ühispoliitika Venemaaga on järjest tugevnenud, mille kõige ilmekam näide on energeetikaturul Venemaa mõju piiramine,” kinnitab Olljum. „Enam pole vaja, et Balti riigid peavad alati kisa tõstma, vaid see on peavoolu poliitika, et Venemaaga peab kainelt asju vaatama.”
1990. aasta sügisel Lennart Meri kutsel Kanadast Eestisse äsjaloodud välisministeeriumisse tööle tulnud ja 1992.–1994. aastani ministeeriumi ajaloos üldse teise kantslerina (Väino Reinarti järel) töötanud Olljum oli enne EEAS-i ametis Euroopa Komisjoni välissuhete peadirektoraadis poliitika planeerimise üksuse juhina.
EEAS-is sattus ta araabia teemale tänu sellele, et oli eelmises ametis just alustanud teemat „demokraatia reform araabia riikides”. Väga kauaks ei soovi Olljum nõuniku ametis Euroopa lõunanaabritega tegelema jääda. „Nõuniku töö võib olla küll huvitav, aga karjääri mõttes pole soovitav eriti pikalt sellel kohal peatuda, sest juhikogemused hakkavad hapuks minema ning samuti on sellel kohal raske teostada midagi praktilist,” annab Olljum mõista, et lähemas tulevikus tahab ta EL-i „välisministeeriumis” saada kas mõne üksuse juhiks, mõne välisesinduse juhiks või mõne suurema välisesinduse asejuhiks. Eesti välisministeeriumis oli Olljum korra suursaadikuks: 1996.–2000. aastani Leedus.
Praegu töötab EEAS-is üksuse või esinduse juhina kolm eestlast. Riina Kionka juhib sellest aastast Kesk-Aasia riikidega tegelevat üksust, Toivo Klaar ühte mitmest personaliosakonna üksusest ja Aivo Orav esindust Makedoonias.
Eestist tundub araabia maailm kaugel, kuid tegelikult ei vasta see tõele: me oleme suhteliselt hiljuti avanud saatkonna Iisraelis ja Egiptuses, peagi tuleb Tallinnas Araabia poolsaare riikidele suurejooneline IT-alane konverents.
Konverents on mõeldud Euroopa Liidu ja Araabia lahe koostöönõukogu (Gulf Cooperation Council ehk GCC) riikide IT-alase kohtumisena. GCC-sse kuuluvad Bahrein, Kuveit, Omaan, Katar, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid. Esialgsete kavatsuste kohaselt pidi konverents toimuma Tallinnas selle aasta suvel, aga praeguse seisuga on selle toimumine edasi lükatud 2014. aastasse, ütles välisministeeriumi pressiesindaja.
Huvitaval kombel on väike Katar pürginud araabia maailma võtmeriigiks. Tohutud gaasi- ja rahavarud on andnud Katarile suured võimalused mõjutada piirkonna arengut nii „pehme” kui ka „kõva” jõu arendamisel ja pruukimisel. Katari telekanali Al Jazeera edu on kindlasti üks põhjus, miks araabia kevade mõju levis nagu kulutuli terves piirkonnas. Katari õhujõud ja diplomaatia mängis võtmerolli Liibüa diktaatori Gaddafi kukutamisel. Katar on praegu üks peamisi Süüria relvastatud opositsiooni nii raha kui ka relvadega toetajaid.
Saudi Araabia
Saudi Araabia on endiselt maailma suurim naftatarnija ja islami pühakodade asukohamaana on tal suur mõju mitte ainult Pärsia lahe piirkonnas, vaid ka laiemalt ülejäänud araabia maailmas. Siiani on araabia kevade demokratiseerimislaine Araabia poolsaare piirkonnas mõju avaldanud üksnes Jeemenis ja mingil määral Bahreinis. Nii Saudi Araabia kui ka teised kuningriigid on püüdnud demokraatialiikumiste teket ennetada ja ka vaigistada. Saudi Araabias on tunda sisepingeid ja suur osa nende noori on töötud või alahõivatud. Üldiselt hakkab araabia maailmas võtmeprobleemiks kujunema küsimus, kuidas tagada piisavalt kõrgel tasemel majanduskasvu, selleks et plahvatuslikult suurenev noorte demograafiline rühm oleks kasuliku ja tasuva tööga hõivatud.
Iisraeli–Palestiina konflikt
See konflikt on tänu araabia kevade fenomenile mingil määral tagaplaanile vajunud, kuid piirkonna stabiilne areng ei saa kunagi olla kindlustatud, enne kui konflikt lahendatakse. Konflikti lahendamine tooks „rahu dividendina” kaasa tohutu piirkondliku majanduspotentsiaali avamise, kus Iisraelil kui piirkonna kõige rikkamal ja tehnoloogiliselt arenenumal riigil võiks olla – koos Türgiga? – regionaalse majanduskasvu mootorina võtmeroll.
Egiptus
Egiptusel on alati olnud ja on edaspidigi tohutu mõju kogu araabia maailma arengule ja piirkonna julgeolekule. Juhul kui egiptlastel õnnestub järgmise 10–15 aasta jooksul üle minna õigusriigile ja demokraatiale, saab sellest teiste araabia riikide jaoks veenev eeskuju. Egiptusel on alati olnud keskne roll Palestiina–Iisraeli konflikti lahendamisel. Lähitulevikus on ülioluline, et lahkhelid Egiptuse islamistliku valitsuse ja ilmaliku opositsiooni vahel leiaksid rahumeelse lahenduse, nii et valdav enamik egiptlasi tunneks ennast riigi poliitilisse ja majandusellu kaasatuna.
Iraan
Rahvaarvu, nafta- ja gaasivarude ning geopoliitilise asupaiga poolest on Iraan kindlasti oma piirkonna võtmeriik. Rahvusvaheliste karmide sanktsioonide all vaevleva riigi välissuhted ja sisepoliitilised pinged on tänase seisuga jõudnud kriitilise piirini. EL kui Iraaniga läbirääkimise protsessi juht üritab mõjutada Iraani positiivses suunas. Aga juhul kui Iraan siiski edaspidigi eirab ÜRO kehtestatud sanktsioone ega luba piirata oma tuumatehnoloogia arengut, siis on kolmanda lahesõja oht. Selle sõja mõju saab olema lausa katastroofiline nii Iraani kui ka tema naabrite rahule ja heaolule.
