23. november 2016. Jüri Ratas saabus Stenbocki majja, et Taavi Rõivaselt peaministriamet üle võtta Foto: Ilmar Saabas

Aastaid oli Reformierakond saanud valitseda Edgar Savisaare laia selja varjus. Savisaar oli kõigile nii vastumeelne, et Reformierakonna võim oli selgelt parem valik. Ent niipea, kui Savisaar oli Keskerakonna juhi kohalt kadunud, varises ka Reformierakonna võim riigis.

Järgnesid segadused, esimehevahetamised, peataolek ja naiivne lootus, et see peab olema mingi ajutine viga ja küll vanad head ajad tagasi tulevad.

Vahepealse kolme aasta jooksul oli Jüri Ratasel nii paremaid kui halvemaid päevi. Ometi sai Ratas alati hakkama, tihti Reformierakonna enda vigade tõttu. Praegu on olukord selline, et Ratasel ei edene õiesti miski, aga sellest pole midagi seni kuni Reformierakonnal läheb veel halvemini.

Kui Reformierakond sattus opositsiooni, läks selles erakonnas midagi katki. Harjumuspärane roll valitseva erakonnana kadus, opositsioonis ei osanud Reformierakond aga olla. Ei suudetud teha koostööd teiste opositsioonierakondadega ega osutada valitsusele distsiplineeritud vastupanu. Jäi vaid enesehaletsus ja teiste süüdistamine.

Jüri Ratase eelmisel valitsusel läks umbes kaks aastat, et jõuda peaaegu kaoseni. 56 saadikuga alustanud Keskerakonna, SDE ja Isamaa valitsusest hakkasid ükshaaval saadikud ära kukkuma, kuni eelmisel sügisel muutus see tehniliselt vähemusvalitsuseks. Riigikogus algas enneolematu isetegevus, distsipliin fraktsioonides kadus ja saadikud eirasid rahumeeli valitsuse ja koduerakonna seisukohtasid. 

Avalehele
277 Kommentaari