Analüüs: Eesti Energia börsile! Argus riputaks ta meile kiviks kaela

Valitsus peab kuu jooksul tegema otsuse, kas viia osa energiahiiust börsile või mitte. Kõige halvem otsus oleks otsustamatus, sest see on liiga kallis.

Jaanuari lõpus esines majanduskriisist välja tulemist käsitlenud Briti-Eesti kaubanduskoja seminaril mitu Londonist koha­le tulnud suurekaliibrilist meest. Nende seas Sir John Stuttard, kes üheks maailma finantskeskuseks olevas London Citys tutvustamist ei vaja – paari aasta eest valisid seal tegutsevad ettevõtted ta ruutmiili ametlikuks esindusnäoks ehk lordmeeriks. Stuttard vaatas Eestit finantsturu mõtetest lähtudes ja märkis, et oodatakse kahte asja: kindlasti euroalaga ühinemist, teiseks Eesti Energia aktsiate rahvusvahelist esmaemissiooni ehk IPO-t.

Uudised levivad kiiresti. Vaevalt kaks kuud enne seda nõustus valitsus, et Eesti Energia investeeringute kava elluviimiseks on vaja turgutada ettevõtte omakapitali ligi poole miljardi euro ehk seitsme-kaheksa miljardi krooni eest. Kuid rohkematele küsimustele novembris toimunud valitsuse arutelu vastust ei andnud. Selle asemel kohustati majandusminister Juhan Partsi tegema ettevalmistused IPO korraldamiseks. Rahandusminister Jürgen Ligi sai aga ülesande tuua esile ettepanekud, kuidas saaks Eesti Energia omakapitali turgutada riigi enda vahenditega. Mõlemad peavad töö tulemused valitsusse tooma hiljemalt mai esimeses pooles.

Ees on tõehetk

Tõehetk, nagu nimetab ees ootavat otsuse langetamist Eesti Energia juht Sandor Liive, läheneb. Eesti Energial on suhteliselt kiire, eelkõige pressib peale uute põlevkivielektriplokkide ehituse algus. Narva vanad põlevkivi­plokid tuleb Euroopa Liidu keskkonnanõuetele mittevastavuse tõttu 2016. aastast kinni panna. See tähendaks ühe hetkega kaasnevat kuni 70-protsendist põlevkivielektri tootmisvõimsuste kadu. Et uued plokid selleks ajaks valmis oleksid, kalkuleerib Liive, on viimane hetk uutele ehituslepingutele alla kirjutada käesoleva aasta varasügisel.

Kuid mitte üksnes see pole rahavajaduse põhjus. Euroopa Liiduga sõlmitud liitumislepingus on Eestile antud erand: kui eelmisel nädalal kaotasid elektri suurtarbijad õiguse osta riigi kontrollitud hinnaga elektrit, siis vähem kui kolme aasta pärast vabaneb kogu turg. Iga eratarbija peab hakkama vaatama, milline elektritootja või vahendaja talle kõige paremat hinda pakub. Monopoolsest Eesti Energiast saab vaid üks elektritootja teiste seas.

Ka kõige parema tahtmise juures pole Eesti Energia pakutav fossiilsest põlevkivist toodetav elekter turul kõige löövam kaup. Süsinikdioksiidi (CO2) õhkupaiskamise lubade ehk kvootide eest tuleb samuti 2013. aastast hakata euroliidu kvoodikaubanduse süsteemi rakendamise tõttu maksma. Rohelist vee-energiat pakkuvate lätlaste ja Soome tuumajaamade toodangu konkurentsivõime tugevneb. Vältimaks kahanevasse turunišši kinni jäämist on Eesti Energial ambitsioonikad plaanid põlevkiviõliga. Lähemate aastate kavades on vähemalt kaks uut põlevkiviõlitehast ja peale selle järeltöötlemistehas, misjärel saaks toota juba maailmaturu kvaliteediga toornaftat.

Kõik see kokku vajab väga palju raha. Eesti Energia kapitali plaanitav kasvatamine poole miljardi euro võrra oleks vaid osa vajatavatest summadest. Lisaks tulevad nii ehk teisiti laenud. Kümne järgneva aasta jooksul tahab Eesti Energia investeerida 67 miljardi krooni ringis, see on näiteks umbes kolm neljandikku kogu tänavusest riigieelarvest.

Valitsus hoiab tervikuna küsimuses väga tagasihoidlikku joont. Vaid IRL-i majandusminister Juhan Parts seletab võimaluse korral, kui palju ja miks on raha vaja ning milliseid plusse tema poolt kokku pandav vähemusosaluse võimalik börsile viimine annaks. Peaminister Andrus Ansi­pi juhitav Reformierakond pole ühtset seisukohta kujundanud – olgugi et jutt on rangelt vähemusosalusest ja riigi täielikult määrava kontrolli säilitamisest. Teadaolevalt on näiteks Eesti Energia tellinud avaliku arvamuse küsitlusi. Kuigi need on julgustavalt näidanud ettevõtte enda suurearvulise töötajaskonna toetust börsiplaanile, pole laiema avalikkuse seisukohad väga selgelt välja joonistatavad.

Mõne opositsioonierakonna võimalik otsus teha Eesti Energia vähemusosaluse turule viimisest „ärastamise-erastamise” vastane aktsioon on seetõttu tundlik asi ja võib mõjutada, kuhupoole rahva eelistused langevad. Keskerakond teeb häält, et tahaks lokku lüüa ka Eesti Energia ümber. Partei esimees Edgar Savisaar andis mõne nädala eest avalikult teada, et näeb börsikäigus igasuguseid hiilivaid ohte, kuni ettevõtte ülevõtmiseni välismaalaste poolt ja selle seisma panemiseni, nagu läks tubakavabrikuga Leek.

Reformierakonna ootame-vaatame-strateegiat näitlikustab ka varuvariandi tagamine otsustamise ajaks ehk võimaluste selgitamine, et riik ise leiaks Eesti Energia kapitali suurendamiseks vajaliku hiigelsumma. Rahandusminister Ligi, kes peab need paberid valmis tegema, ütleb, et esialgne hinnang selle võimaluse kohta on tal valmis. Kuna aga sellega veel kiire pole, siis pole ta lõplikke pabereid veel nõudnud.

Ei pea palkama finantsgurusid tõdemaks, et variant on tehniliselt väga lihtsalt teostatav. Riigil on reserve ja laenuvõtmise võimet pea nii palju kui süda lustib. Küsimus on eelkõige selles, kas see on mõistlik. Ühest küljest võiks suure osa riigi reserve ettevõttesse paigutada. Kuid ehk võiks neid visalt taastuva majanduskasvu tõttu lähematel aastatel siiski kodanikele mõeldud teenuste osutamiseks vaja minna. Võtta siis laenu? Võib, kuid euro poole püüdleva valitsuse üheks argumendiks Eesti väljavaadete tutvustamisel on olnud riigi väga väike laenukoormus ja püüd seda oluliselt mitte suurendada.

Kaalukas tõik

Kaalukamakski võib osutuda tõik, et juba paari aasta pärast ei pruugi paljudel inimestel ettevõttega mingit sidet olla. Kui praegu imestatakse selle üle, et Eesti Energia nõukogu liige ostab omaenese äri tarvis elektrit odavamalt Lätist, siis kolme aasta pärast on ka tavatarbijal täielik valikuvabadus. Kas aga maksumaksja, kelle korteriühistu otsustab hoopis muult pakkujalt elektrit osta, peab teise käega ehk riigi rahakoti kaudu Eesti Energia tulevikuinvesteeringuid tagama?

Seda probleemi aktsiate avalikul emissioonil poleks: investeeriksid ainult need, kel on tõsine huvi. Ja finantskriisist taastuval rahaturul paistab huvi olevat – kui uskuda kas või Sir John Stuttardit. Samamoodi võiks lugeda Eesti Energia tõsiseltvõetavuse jaoks väga heaks märgiks, et vähemusosaluse börsile viimise ettevalmistamise on enda kanda võtnud Skandinaavia SEB Enskilda kõrval väga tuntud Saksa finantshiid Deutsche Bank. Selliseid uudiseid ei hoia rahaturgude eest kindlasti kinni.

Majandusminister Partsi ja Eesti Energia poolt valitsuse lauale pandav börsikava on nii detailne, et põhimõtteliselt võib selle pärast jah-sõna kohe käiku anda. Parima tulemuse saamiseks peaks siiski ära ootama Euroopa Komisjoni ja Keskpanga soovituse Eesti euroalaga liitumise kohta, mistõttu võiks eeldada emissiooni kõige varem juunis, kuid mitte hiljem sügisest, mil on vaja juba allkirjastada uute plokkide lepingud.

Kuid ega börsikavagi pole täielikult riskita. Peamine küsimus selle puhul võib hakata puudutama plaanitavat nn rahvaaktsia kava. Kuna nõue, et tavalised inimesed peaksid saama erakordses emissioonis osaleda, on välja käidud, saaks rahva osavõtt oluliseks näitajaks IPO õnnestumise mõõtmisel. Eesti Energia suurust arvestades võiks Tallinki saavutatud taset ehk 16 000 jaeinvestori kaasalöömist pidada täielikuks miinimumiks. Hea tulemus peaks pigem olema kordi ehk kümnete tuhandete inimeste võrra suurem. Tingimused oleksid justkui soodsad: Eesti Panga andmeil on Eesti füüsilistel isikutel veebruari lõpu seisuga kontodel hoiuseid pea 62 miljardi krooni väärtuses. Kaudselt võiks siia patta panna ka inimeste kogumispensionifondides olevad 15 miljardit krooni. Kas aga masuga näpud kõrvetanud inimesed tuleksid ikka loodetud hulkades kaasa?

Jaeinvestorite probleem on rohkem sisepoliitiliselt märgiline ja mitte sisuline. Rahvusvahelise turu huvi energiaettevõtete vastu on säilinud ka masu tingimustes ja arvatavasti võiks kogu vähe­mus­osaluse müüa korraga suurinvestoritele Londonis – kus IPO-t paralleelselt Tallinna börsiga kavan­datakse –, kui vaid saaks. Just suuri investoreid peavad paljud ehk kõige olulisemaks IPO-ga kaasnevaks hüveks. Lõpuks oleks rahvusvahelisel finantsturul aktsia, mis tõmbaks Eesti käekäigule senisest rohkem tähelepanu. Tõeliselt suurtel investeerijatel pole kiduva Tallinna börsi tõttu juba tükk aega olnud põhjust Eestit lähemalt uurida või siin toimuvat investeerimise mõttes jälgida.

Kuid on veel üks võimalus, kõige kehvem üldse. Valitsus võib küll maikuus kaks Eesti Energia tulevikku puudutavat plaani ära kuulata, kuid ei pruugi midagi otsustada. Võidaks küsida: kas Eesti Energial on ilmtingimata vaja kapitaliturgutust just nüüd, ehk piisaks, kui lisaraha leitaks aasta pärast? Ehk saaks ettevõte põlevkiviplokkide rajamisega ka ilma täiendava kapitalita hakkama?

Reiting võeti luubi alla

Mis siis aga juhtuda võiks, andis vihjamisi märku hiljutine reitinguagentuuri Moody’s teade, et ettevõtte krediidireiting võeti luubi alla. „Eesti Energia reitingut toetab valitsuse tugi ettevõtte tegevusele ja selle vähenemine võib tingida ka reitingu alandamise,” teatas agentuur. Ettevõte ise seda suuremaks uudiseks ei pea, sest praeguste võlakohustuste hind on seotud teise agentuuri, Standard & Poorsi madalama hinnanguga. Kuid teatel on sõnum: kui valitsus otsustab ettevõtet praegu üldse mitte aidata, viiks see Eesti Energiale saada oleva laenuraha kallinemiseni. Sel juhul läheks aga uute põlevkiviplokkide ehitamine tunduvalt kallimaks ja see tuleks tarbijal esialgu kõrgema elektrihinnaga kinni maksta. Kolme aasta pärast on muidugi kõigil võimalik juba vabal elektriturul sellist hinda nõudev Eesti Energia hüljata. Mis aga jääks Eesti rahvuslikust kroonijuveelist siis järele?

Viimane, täieliku põnnamalöömise võimalus oleks energiafirma arengu mõttes ilmselgelt kõige halvem. Valik, kas riik paneb ise ettevõttesse lisaraha või otsib seda turult, on reaalne. Mõlemal on oma riskid, mida peab kaaluma. Kuid IPO puhul näivad need õiglasemalt jaotatud ning kaasnevadki tegurid pigem positiivsed kui negatiivsed. Iga hinna eest riigi täielikust kontrollist kinni hoidmine ähvardaks mõne asemel kõigil millegi viltu minemise korral ninast vere välja lüüa.

Energeetika

450 miljonit eurot

Umbkaudne Eesti Energia emissiooni väärtus ehk kapitalivajadus. See on seitse miljardit krooni, mis aitaks ehitada uued põlevkiviplokid ning edendada õlitööstuse plaane.

2013

murranguaasta

Kogu Eesti elektriturg vabaneb, Eesti Energia monopolistaatus jääb igaveseks ajalukku. Põlevkivielektri hind hakkab sõltuma CO2 kvootide hinnast.

25—33%

Eesti Energiast börsile

Vähemusosaluse suurus, mille võiks börsile viia ilma riigi juhtrolli kaotamata. Börsi vähim kaubeldav osalus on veerand aktsiapakist. Kaks kolmandikku riigi käes tagaks täieliku riigi kontrolli.