Analüüs: Kas kliima soojenemine toob tuumajaama?
„Meil pole enam usku,” ütleb Ilmar Heinleht (46) Väike-Pakri saarelt. „Ei meil, looduskaitsjatel ega rannarootslaste järeltulijail.” Kõrged kummikud jalas, seisab Heinleht puuraukude kõrval, mille Eesti Energia lasi uuristada Suur-Pakri saarele, et uurida selle sobivust tuumajaama rajamiseks. Maast ulatuvad välja kollased torujupid, mille asukohad on märgistatud tuules lipendavate punavalgetriibuliste plastlintidega.
Mullu tõi Heinleht saarele loomi ja kavatses taastada rannarootslaste järeltulijatele nende esiisade maju. Siis saabus uudis, et saarele võib tulla tuumajaam. Nüüd on plaanid külmutatud. „Kes siia enam tulla tahab?” küsib Heinleht.
Seejuures on tuumajaam asi, millest saab rääkida üksnes ebakindlas kõneviisis. Nagu Eesti energeetika tulevikust üldse. Kuna maailm üritab vähendada kasvuhoonegaase ja kõige enam püüab seda teha Euroopa Liit, on põlevkivielektri tulevik ebaselge. Üheainsa kilovatt-tunni põlevkivielektri tootmine paiskab õhku terve kilogrammi süsihappegaasi (CO2). Seda on väga palju. Mis peab tulema põlevkivielektri asemele või kõrvale? Tuuma- ja senisest palju rohkem tuuleenergia, seisab elektrimajanduse arengukavas. Aga küsimärke on rohkem kui vastuseid. Ehkki mängus on palju: kümned miljardid kroonid, ettevõtete tulevik, Eesti elektrivarustuse kindlus. Ja lõppude lõpuks – keskkond.
„Maailma riigid tekitavad rohkem kasvuhoonegaase, kui loodus suudab toime tulla,” üt-leb ÜRO kliimamuutuste töö-rühma aseesimees Jean-Pascal van Ypersele. Aastail 1861–2000 on maakera õhutemperatuur tõusnud 0,6 kraadi ja atmosfääri CO2 sisaldus suurenenud 30%. „See, et kasvuhoonegaasid tekitavad kliima soojenemist, on sama kindel kui see, et kui käib pauk, siis on see tulnud püssist, mis parajasti suitseb,” ütleb Ypersele.
Kui kliima soojenemine jääb kahe kraadi piiresse, tuleb loodus sellega veel toime. Selleks tuleks aga kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 2050. aastaks 80–90 protsenti vähendada. Kas see on realistlik? Paljud kahtlevad.
Kopenhaagenis tänasest
18. detsembrini kestvale ÜRO kliimakonverentsile koguneb ametnikke ja poliitikuid üle maailma, et otsida lahendust küsimusele: mis saab pärast seda, kui Kyoto leping 2012. aasta 31. detsembril aegub?
Eesti huvides on, et Kopenhaagenist tuleks võimalikult konkreetne tulemus. Kuid praegu paistab, et poliitilisest deklaratsioonist enamat pole Kopenhaageni konverentsilt oodata.
Ehkki Eestis on kombeks kahelda, kas inimkond ikka põhjustab kliima soojenemist, on see meie jaoks poliitiline reaalsus. EL tahab 2020. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 20%, suurendada viiendiku võrra energiatõhusust ja toota viiendik energiat taastuvatest allikatest. „Nii nagu 1990-ndatel algas maailmas inforevolutsioon, peab nüüd algama energiarevolutsioon,” ütleb Kopenhaageni ülikooli okeanoloog Katherine Richardson.
See kõik puudutab otseselt Eestit. Aastal 2013 muutuvad EL-i heitmekaubanduse reeglid: riikidele eraldatavat CO2 kvooti ei jagata otse ettevõtetele, vaid firmad peavad ostma selle üle-euroopaliselt oksjonilt. See võib tõsta põlevkivielektri hinda, kui Eesti riik ei leia uut kavalat võimalust selle subsideerimiseks näiteks kvoodimüügist laekuva tulu arvel. Kui palju hakkavad maksma CO2 kvoodid, kui nende maht järjest väheneb? Aastal 2016 tuleb Narva elektrijaamades sulgeda EL-i nõuetele mittevastavad katlad, seda on 70 protsenti tootmisvõimsusest. Kas nende ümberehitamiseks või päris uute tegemiseks tasub kulutada kümneid miljardeid kroone? Ja Eesti Energiast ligi kolmandik börsile viia ning laenu võtta? Kuidas areneb tulevikutehnoloogia: kas leitakse võimalusi tuuleenergia salvestamiseks? Milliseks kujuneb elektri hind naabermaades? Milliseks kujuneb elektri hind Eestis? Vastuseta küsimusi on palju. Seisaksime justkui maastikul, kus tee-tähised on äkitselt muutuma hakanud, kaart ei kehti, kompass streigib ja teed pole kelleltki küsida. Aga aeg tiksub.
Eesti üritab praegu teed kobada kõigis suundades korraga: põlevkivi, tuumaenergia, tuule-elekter.
Põlevkivi osa väheneb
Eesti „rahvuslikku maavara” jätkub veel 35–40, mõnel hinnangul koguni sajaks aastaks. Kui praegu on Eesti põlevkivijaamade tootmisvõimsus 1660 MW, siis 2015. aastaks on seda 920 MW, seisab Eesti elektrimajanduse arengukavas. Suund on lihtne: selmet põlevkivi elektri tootmiseks ahju ajada, tuleks sellele anda rohkem lisandväärtust. Ühtlasi kavatseb Eesti Energia 2015. aastaks vähendada CO2 heitmeid 30%. Ja 2016. aastaks tahab Eesti Energia rajada põlevkivist toodetava vedelkütuse tööstuse. See läheks maksma 18,5 miljardit krooni ja toodaks põlevkivist mootorikütust. Võib kõlada ulmeliselt, kuid võib-olla tõesti tangivad Eesti autod järgmise kümnendi lõpus põlevkivist toodetud diislikütust. Jääb siiski ka põlevkivielekter, ehkki selle osakaal Eesti elektritarbimises oleks praegusest väiksem. Eesti Energia lähema kümne aasta investeeringuvajadus on 67,2 miljardit krooni: sama summa eest saaks riik näiteks 3,3 aastat kõigile oma pensionäridele pensioni maksta või ehitada 102 uut Kumu muuseumi hoonet.
Tuumaenergia väga kahtlane
Elektrimajanduse arengukava järgi peab tuumaenergia võimsust 2023. aastal olema 600 MW. Kust see võiks tulla? Laual on kolm varianti. Esiteks – ammu räägitud Leedu tuumajaam. Leedu valitsus peaks detsembris välja kuulutama rahvusvahelise konkursi, et leida strateegiline investor, kes pretendeeriks rajatavas tuumajaamas ilmselt enamusosalusele. Kui kõik sujub, oleks Eestil – koos Leedu ja Läti energiaettevõtetega – lootus saada vähemusosalus. Kuid sellele ei saa praegu kindlat panust teha. Teiseks unistavad nii peaminister Andrus Ansip kui ka majandusminister Juhan Parts või-malusest teha tuumakoostööd Soomega. Ent kahtlane on seegi, kas eestlasi Soome tuumaperekondadele ligi lastakse – mis garanteeriks varustuskindluse. Ja kolmandaks: Eesti oma tuumajaam. See jätaks Eestile maksutulu ja töökohad. Kuid ometi on praegu tegemist vaid spekulatsiooniga. Eestil puudub seadustik ja kogemus, tuumaenergia spetsialiste hakatakse välja õpetama järgmise kümnendi algul. Samuti poleks alla 1200-megavatise võimsusega tuumajaam otstarbekas, kuid südasuvel tarbib Eesti vaid veidi üle 400 megavati energiat. Tuumajaama alakoormamine muudaks elektri omahinna väga kõrgeks. Seega oleks tuumajaamal majanduslikku mõtet, kui elektrit saaks müüa välisturule. Lahendamata küsimusi on veelgi. Kuidas ületada avalikkuse vastuseis? Mida teha jäätmetega?
Tuuleenergia: liiga palju?
Tuuleenergia on Eesti energiatuleviku kolmas teeots. See on arenenud kõige suurema hüppega. Veel 2007. aastal oli taastuvatest allikatest toodetud 1,75 protsenti Eesti elektrist. Tuleval aastal on seda juba 12–14 protsenti, sealhulgas tuulest viis protsenti. Arendatakse üht suurt tuuleparki teise järel. Aastal 2018 peab Eesti maismaatuuleparkide võimsus olema 400 ja meretuuleparkidel 500 megavatti (praegu on tuulikute koguvõimsus 115 megavatti), seisab elektrimajanduse arengukavas.
Kuid siingi on vastamata küsimusi. Mängus on suured summad: näiteks Nelja Energia kavandatav 700-megavatine avameretuulepark Hiiumaalt loodesse (tuuliku kaugus rannikust oleks keskmiselt 10 kilomeetrit) läheks maksma ligi 30 miljardit. Tuuleenergia tootjad saavad subsiidiumi, mis aitab katta tuulikute soetusmaksumust. Ent kui Eesti aastane tuuleenergia kogutoodang ületab 400 gigavatt-tundi, siis enam toetust ei saa. See tähendab, et kui kõik Eesti tuulegeneraatorid on näiteks oktoobriks tootnud kamba peale 400 gigavatt-tundi elektrit, siis novembrist detsembrini nad subsiidiumi ei saa. Seega sõltub iga üksiku arendaja tulevik sellest, kui palju lisandub turule uusi ja kas riik tõstab toetuse piirmäära.
Veel suurem küsimus on varustuskindlus. Kui riigi elektrisüsteem sõltub suures ulatuses tuulest, on vaja kiiret reageerimisvõimalust tuulevaikseks ajaks: kui tuulikud ei anna piisavalt elektrit, tuleb ruttu käivitada teine tootmisjaam. Põlevkivikatlad ei sobi, sest nende timmimine on ajamahukas. Üks võimalus on gaasiturbiinjaamad, aga see tähendaks sõltuvust importgaasist. Teine võimalus on hüdropumpjaamad: ajal, mil tuule-elektrit jääb üle, saab vett kõrgemale pumbata, et tuulevaiksel ajal saaks seda ülemisest reservuaarist alla lasta ja käivitada elektriturbiini. See kõik nõuaks lisainvesteeringuid ja tõstaks tuuleenergia omahinda.
Eesti seisab praegu ristteel. Mida kiiremini selguvad rahvusvahelised mängureeglid, seda parem.
Kuid on neid, keda see ei puuduta. Nagu Ilmar Heinleht Pakrilt: tema majapidamisele annab elektrit energiatuulik ja päikesepatareid, lisaks bensiinigeneraator. Kui tuul puhub, aga elektrit parajasti vaja pole, salvestub energia akudesse. Kui ühekilovatine tuulik on neli tundi ringi käinud, saab kuus tundi telerit vaadata. „See on nagu maasikate korjamine: natuke siit, natuke sealt ja korv ongi täis,” ütleb Heinleht, kes tahab ehitada ojja väikese hüdrogeneraatori ja paigutada keldri katusele rivi uusi päikesepatareisid. Ainus, mida ta ei taha, on tuumajaam naabersaarel.
