Analüüs: Kodulaen – orjus kogu eluks? Kas pankrot on päästerõngas?
Tiit* (39) on tavaline inimene. Teda võiks pidada eeskujulikuks keskklassi pereisaks – selliseks, keda armastatakse panna valimis- või kodulaenureklaami: tumedad juuksed, sinised silmad, sportlik riietus. Tema lugu aga ei ole Eestis päris tavaline – veel.
Kõik algas sellest, kui kolme last kasvatav Tiit võttis pangalaenu, et kolida kahetoalisest üürikorterist „oma koju”. Selleks oli neljatoaline korter Haapsalu lähedal, hind 750 000 krooni. Oli 2007. aasta, kinnisvarabuumi tipp. Siis hakkasid asjad allamäge minema: kõigepealt kaotas töö Tiidu naine, seejärel müügimehena töötanud Tiit ise. See oli neile esimene kord tööta olla.
Tiit saatis laiali CV-sid – kümme, viiskümmend, sada, kolmsada. Kuud läksid, kuid tööd ta ei leidnud. Nagu Tiidu nainegi. Mullu suvel oli neil valida: kas maksta elektriarve või osta süüa? Nad hakkasid asju müüma: külmkapp, mikrolaineahi, riided, arvuti. Algul oli neil raske endale oma olukorda tunnistada. Neist said raamatukogu stammkülastajad, kes viisid koju ühe psühholoogiaraamatu teise järel.
Mullu sügisel tuli kaks uudist. Halb uudis: pank pani nii perekonna korteri kui ka tagatiseks olnud Tiidu ema korteri sundmüüki. Hea uudis: Tiit sai tööd. Tõsi, varasemast kaks korda väiksema palgaga ja teises linnas – Tartus. Pere kolis sinna. Nende sissetulekuks on nüüd Tiidu 8000-kroonine palk ja 1200 krooni lastetoetusi. Korteriüür koos kommunaalkuludega on talvel ligi 6500 krooni. Elamiseks jääb 2700 krooni. Lisaks on veel kaelas sundmüüki pandud korteri laen: kui pangal ka õnnestub korter maha müüa, ei kata see ostuhinda. Peale selle kuhjusid töötuse ajal muud võlad: järelmaksud, telefoniarved, viivised. Seda kõike tuleb maksta aastaid.
Tiit on mõttes läbi mänginud kõik stsenaariumid. Kuulutada välja eraisiku pankrot? Seda tehakse üha sagedamini. Pankrotis inimese vara läheb müüki ja võlgade katteks peab ta viie aasta jooksul ära andma pea kogu palga: alles jääb 4350 krooni, lisaks 1450 krooni ülalpeetava kohta. Kuid see-eest võib viie aasta pärast taotleda kohtult võlgadest vabastamist. Aga Tiit kaalub võimalust minna Soome bussijuhiks. Pankroti puhul võib kohus kehtestada väljasõidukeelu. See kõik – lisaks hirmuga, et nimi saab määritud – räägib pankroti vastu.
Teine võimalus: alustada oma äri? Ehkki Tiidu peas liikus varem mitmeid ideid, ütleb ta nüüd: „Igasugune riskijulgus on läinud.” Pealegi: kes julgeks võlgades inimesega äri ajada? Tiidu-sugusel on raske isegi üürikorterit leida: kes tahaks anda korterit sellele, kes paistab silma maksehäiretega? Jah, lepingu võib vormistada kellegi teise nimele, kuid siis käivitub uus nõiaring: pole sissekirjutust, ei saa toimetulekutoetust.
Ehkki Tiidu olukord on raske, on inimesi, kel see on veel hullem. Nii on Tallinna sotsiaalmajutusüksusse – ühiselamulaadsesse majja, kus üht tuba tuleb jagada nelja inimesega – pidanud kolima nii mõnigi vanainimene, kes on taganud oma korteriga lapse pangalaenu, ent tema töötuks jäädes kõik kaotanud.
Linnade liit kogus andmeid kodulaenuga kimpus olijate kohta: hädas on vähemalt 2000 peret, neist 1500 Tallinnas. Ühtekokku on Eesti pangad väljastanud 95,7 miljardit krooni eluasemelaene. Kodulaenu on võtnud 140–150 000 leibkonda, keskmine laenusumma on 650 000 krooni.
Võlglase nõiaring
Kõik probleemitud inimesed on pankade ja riigi jaoks ühesugused. Neil pole nägu, on vaid isikukood ja laenulepingu number. Aga kõik hätta sattunud on hädas isemoodi ja standardlahendused neid pahatihti ei aita. Paberil on Eestis justkui kõik olemas: on toimetulekutoetus, on munitsipaalkorterid ja kodanike põhiseaduslik „õigus riigi abile puuduse korral”. Aga igapäevaelus jääb see reaalsusest kaugele.
Jah, enamiku jaoks, kes praeguses kriisis töö kaotavad, on see vaid mööduv episood, mis möödub sügavaid jälgi jätmata. Kuid on neid, kel läheb teistmoodi, sest juhul kui töötus venib pikemaks ja kaelas on laenud, võib sattuda nõiaringi, kus sipeldakse aastaid.
Eestis on 90 671 töötut. Töötuskindlustushüvitist saab neist kolmandik: veidi alla 32 000. Ülejäänud saavad kas 1000-kroonist töötutoetust, toimetulekutoetust või üldse mitte midagi. Töötuskindlustushüvitist makstakse kuni üheksa kuud. Paljudel, kes mullu töö kaotasid, hakkab see aeg läbi saama.
Mis edasi? Kui töötukassa raha otsas, võib taotleda 1000-kroonist toimetulekutoetust, lisaks abi eluasemekulude katmiseks: Tallinnas hüvitatakse kuni sada, Tartus kuni 60 krooni üürikulu ruutmeetri kohta, lisaks kommunaalmaksed. Kuid toimetulekutoetuse arvelt pangalaenu maksta ei saa. Võtkem näiteks kahe lapsega pere, kus naine teenib 5500 krooni ja 9000 krooni saanud mees kaotab töö. Kui nad elavad üürikorteris, mis maksab 4500 krooni, saavad nad taotleda toimetulekutoetust. Aga kui nad maksavad sama raha eest eluasemelaenu, siis mitte. Eesti toimetulekutoetuste süsteem on loodud 1990. aastate vaimus inimestele, kes elavad üürikorterites või näiteks EVP-de eest erastatud kodudes, millel laenu peal ei ole. See ei arvesta Eesti uut tegelikkust, kus kümned tuhanded noored on pidanud kodu looma laenurahaga.
Kodulaenu maksvate inimeste päästerõngas on seega panga vastutulelikkus: juhul kui pank on nõus andma maksepuhkust (nii põhiosa kui ka intressimaksete osas), saab hädaline taotleda toimetulekutoetust, et maksta kommunaalkulud, ja lisaks veel tuhat krooni söögiraha.
Ent juhul kui pangaga kokkuleppele ei jõuta, võib ees oodata sundmüük: möödunud aasta lõpuks kasvas selliste juhtumite arv Swedbankil neljasajani, SEB-l sajani. Kuna kinnisvarahinnad on maas, võib seega inimese kanda jääda veel ostu- ja müügihinna vahe, lisaks kohtutäituri tasu, mis näiteks miljonilise korteri puhul on 80 000 krooni. Kui kodu on sundmüüki pandud (seni on sundmüükidest edukalt lõppenud kümnendik), võib inimene kuni korterile uue omaniku leidmiseni sinna elama jääda. Ent siis tuleb välja kolida. Vastasel korral viib kolimisauto asjad prügimäele.
Ja mis edasi? Kolida vanemate juurde? Nagu kaalus Tiit: juhul kui ta poleks tööd leidnud, oleks tema ja ta naine kolinud lastega kumbki oma ema ühetoalisse korterisse. Või panna end linna korterijärjekorda? Seal tuleb
oodata aastaid: Tallinnas on järjekorras 1700 inimest, Pärnus 183 ja Tartus 19 perekonda. Ja üht asja ei tohi veel unustada: kui inimesele jääb pärast sundmüüki võlg kaela, peab ta seda aastaid tasuma ja seda toimetulekutoetust määrates ei arvestata.
Ise süüdi?
Tõsi, võiks ju küsida: kas need, kes on võlgades, pole selles ise süüdi? Jah, võib ka nii mõelda. Kuid laenu võtsid paljud noored pered, kel on lapsed. Ja milles on näiteks süüdi Tiidu lapsed, kui nende vanemad tegid halvaks osutunud kinnisvarainvesteeringu ja peavad nüüd selle tagajärjel söönuks saama 500 krooniga kuus? Rääkimata sellest, et pole raha trenniks, kunsti- ega muusikakooliks?
Ei tohi unustada ka keskkonda, milles Tiit ja paljud temataolised tegutsesid. Sellal kui paljudes Euroopa maades elavad kuni pooled inimesed üürikorterites (sealhulgas ligi viiendik munitsipaal- ja sotsiaalkorterites) – ja seadus kaitseb üürnikke nii kiire lepingu ülesütlemise kui ka üürihinna tõusu eest –, elab ligi 90% Eesti inimesi oma korteris või majas. Eesti eluasemepoliitika – niipalju kui seda on – on olnud suunatud sellele, et inimesed võtavad laenu ja ostavad selle eest endale kodu.
„Miks maksta võõrale üüri, kui sama kuumakse eest võib saada oma kodu?” oli Eesti buumiaja populaarne hüüdlause. „Minu soe soovitus inimestele, kes tahavad endale elamispinda soetada, on, et ostke see elamispind ära, hakake normaalset elu elama,” ütles peaminister Andrus Ansip 2008. aasta jaanuaris Eesti Päevalehele antud intervjuus. Nüüdseks on kinnisvarahinnad ligi 40% langenud. Vähestes Euroopa maades oli mull nii suur kui Eestis, kus seda tõukas tagant nii avalik retoorika, pankade laenuralli kui ka liiga madalad laenuintressid, mida keskpank ohjeldada ei suutnud.
Kes tagajärgede eest vastutab? Kas ainult hädalised individuaalselt? Või peaks riik õla alla panema ja arvestama laenukulusid toimetulekutoetuses? Kuid see suurendaks sotsiaalkulusid ja vähendaks ilmselt pankade vastutulekuvalmidust.
Mõistlik oleks vastutust jagada. Nendele, kes on kaelani võlgades, oleks enim abi füüsilise isiku pankroti lihtsustamisest: sellest, kui võlgadest vabastamist ei saaks taotleda alles viie, vaid näiteks kolme, kahe või koguni ühe aasta pärast. Ning kui pankrotis inimene saaks endale ja oma lähedastele jätta veidi suurema osa töötasust, et sellest piisaks väärikaks äraelamiseks.
Jah, see suurendaks pankade riski, võiks tõsta eluasemelaenude intressi ja pidurdada kinnisvara hinna tõusu. Kuid teisalt ei oleks see päästerõngaks üksnes neile, kes pankroti välja kuulutavad, vaid ka paljudele teistele, sest kui eraisiku pankrot oleks lihtsam, peaksid pangad olema kõigi laenuvõlglastega praegusest vastutulelikumad. Nii ei vastutaks laenuralli eest üksnes need, kes läksid magusa jutu õnge, vaid ka need, kes seda üles kütsid. Riigile see hüppelisi kulutusi ei tooks ja paljud saaksid alustada elu puhtalt lehelt, õppetunni võrra targemana.
*Et kaitsta perekonna privaatsust, on Tiidu ja tema kodulinna nimi muudetud.
