ANALÜÜS: Kuidas galeriid Sammelseljale nupuvõtte tegid

Kaks-kolm kuns­ti­ga­le­riid ku­jun­da­vad hin­da ja rii­su­vad koo­re. Ole­ma­tul kuns­ti­tu­rul püsi­vad kõik olu­li­se­mad ga­le­riid ka­su­mis. Kau­ge­malt vaa­da­tes sar­na­neb ga­le­rii­de hin­na­ku­jun­dus kar­tel­li­ga.

Ees­ti kuns­tioks­jo­nite väi­de­ta­vat re­kor­dit on hoid­nud ala­tes eel­mi­se aas­ta lõpust en­da käes õukon­na­kunst­nik Jo­hann Kö­ler, kel­le töö „Ta­tar­lan­na Mšat­ka mõisa aia­s” eest käi­di väl­ja 2,7 mil­jo­nit kroo­ni. See on ku­rioos­ne, sest re­kord püsti­ta­ti ju just ke­set hai­gu­ta­vat ma­jan­dusk­rii­si. Kui­gi kuns­ti­tu­rul lii­gub vi­sa jär­je­kind­lu­se­ga jutt, et te­ge­li­kult jäi suur­teo­se müüjal Gui­do Sam­mel­sel­jal kaup kat­ki ja käed löö­ma­ta, sest ost­ja loo­bus vii­ma­sel het­kel. See tä­hen­daks, et po­le ka Ees­ti kuns­ti­tu­ru re­kor­dit.

Oks­jo­ni kor­ral­da­nud ga­le­rii Vaal te­gev­juht Kai­re Ee­rik tõttab se­da jut­tu kum­mu­ta­ma: „Töö müüdi oks­jo­nil alg­hin­na­ga 2,7 mil­jo­nit kroo­ni ja sel­le hin­na­ga see ka väl­ja os­te­ti. Töö jäi Ees­tis­se. Võin aga kin­ni­ta­da, et eri­ne­valt mee­dias spe­ku­lee­ri­tust ei ol­nud ost­jaks Ur­mas Sõõru­maa.”

See ku­mu on siis­ki üsna mär­gi­li­ne ja haa­kub häs­ti prae­gu­se ma­jan­du­so­lu­kor­ra­ga. Sa­ma­moo­di se­le­tab olu­kor­da veel tei­ne­gi lu­gu. Sain hil­ju­ti ühe tun­tud kuns­ti­ko­gu­ja­ga kok­ku ühes kau­ban­dus­kes­ku­se park­las. Ta oli ot­sus­ta­nud ärist loo­bu­da. „Ära neid hin­du vaa­ta, mis mul siin kir­jas on,” mai­nis ta ko­he al­gu­ses ja vii­tas kaa­sa võetud pa­be­ri­le­he­le. Ka see on märk sel­lest, ku­hu turg on väl­ja jõud­nud.

Kui veel paar aas­tat ta­ga­si näis kuns­ti pai­gu­ta­tud ra­ha ole­vat just­kui Fö­de­raal­re­ser­vi sei­fis sei­sev kuld, siis nüüd on ha­ka­nud ka sel­les ka­pis ra­ha su­la­ma ja esi­me­sed kuns­ti­mil­jonä­rid lii­ga tu­li­sel pan­nil kõrbe­ma. Ku­ni vii­ma­se aja­ni tõmbas kunst vip­pe li­gi na­gu kärb­se­pa­ber pu­tu­kaid, kuid ka sel­les osas on suh­tu­mi­ne muu­tu­nud. Pal­jud tun­tud ini­me­sed, kes va­rem olid na­gu ko­hus­tus­lik mööb­lio­sa igal vä­he­gi vää­ri­kal oks­jo­nil, on ha­ka­nud saat­ma võlau­sal­da­ja­te­le oma kuns­ti­teos­te ni­me­kir­ju. Koos hin­na­sil­ti­de­ga. Näi­teks kii­res­ti Ees­ti kuns­ti­kol­lekt­sionää­ri­de koo­re­kih­ti su­lan­du­nud Sam­mel­selg pa­kub oma kuns­ti muu­de võlga­de kat­teks.

Nen­de päe­va­de sees kor­ral­da­sid või kor­ral­da­vad kõik Eesti täht­sa­mad ga­le­riid oma ke­va­d-oks­jo­ni. Need on üri­tu­sed, mil­le pu­hul kraa­bi­tak­se kok­ku ter­ve hulk auväär­seid töid, mi­da tu­le­vad noo­li­ma ühis­kon­nas tun­tud tegijad või nen­de esin­da­jad. Mui­du­gi ei pea hi­ro­mant ole­ma, et öel­da: oks­jo­ni­te see­kord­sed tu­le­mu­sed jää­vad võrrel­des eel­mis­te kor­da­de­ga pi­gem ke­si­seks.

Ome­ti ei ole kõik nii ha­pu, na­gu es­ma­pil­gul näib. Kui­gi kõigi kuns­ti­ga­le­rii­de eel­mi­se aas­ta aruan­ded ei ole veel lõpli­kult koos, võib laias laas­tus öel­da, et kuns­ti­turg kas­vas aas­ta­ga um­bes 10–15 prot­sen­ti. Tõsi, 2009. aas­taks prog­noo­si­vad juh­ti­vad ga­le­riid lan­gust 2006.–2007. aas­ta ta­se­me­le.

Aga ütle­me ot­se – ka see po­le ko­he üld­se pa­ha. Just see pe­riood oli ga­le­rii­de jaoks kii­re kas­vu aeg, kus ko­gu­ti meel­di­vat ras­va ja tee­ni­ti to­re­dat ra­ha­kest. See võib ol­la ülla­tu­seks, kuid kõik olu­li­se­mad ja tun­tu­mad ga­le­riid ning oks­jo­ni­kor­ral­da­jad on kor­ra­li­kus ka­su­mis. Vii­mas­te ava­li­ke ehk 2007. aas­ta ma­jan­du­sa­ruan­ne­te põhjal tee­nis näi­teks Hau­si ga­le­rii üle 1,5 mil­jo­ni kroo­ni pu­has­ka­su­mit, Vaal 140 000 kroo­ni, Al­lee oma­nik üle 350 000 kroo­ni, Bal­ti Oks­jon ai­nuüksi poo­li­ku te­ge­vus-aas­ta­ga sa­mu­ti üle 350 000 kroo­ni. Ena­mi­kul on ka va­ra­se­mast ajast jao­ta­ma­ta ka­su­mit tub­lis­ti all. Plus­sis on ka pal­jud pi­se­mad või pä­ris pi­si­ke­sed kuns­ti­kaup­me­hed.

Mi­da­gi peab ole­ma sas­sis, kui Ees­tis on üle tu­han­de pro­fes­sio­naal­se kunst­ni­ku ja neist saab enam-vä­hem hak­ka­ma vaid sa­da­kond. Kui ar­ves­ta­da, et Ees­ti kuns­ti­ga­le­riid müüvad aas­tas kuns­ti um­bes 20 mil­jo­ni kroo­ni eest, siis kas või kol­me suu­re­ma ga­le­rii ka­su­mi kok­kulöö­mi­ne an­nab ai­mu nen­de es­ma­pil­gul us­ku­ma­tult osa­vast ärist.

Kui pal­ju me tea­me tei­si nii ka­sum­lik­ke äri­sid? Ham­ba­ra­vi? Õi­gu­sa­bi? Te­le­kom­mu­ni­kat­sioon? Veel mi­da­gi? Kui­das on see ole­ma­tu kuns­ti­tu­ru­ga Ees­tis võima­lik?

Kartellilõhnaline turg

Esi­teks, hin­du ja „moe­voo­le” ku­jun­da­vad Ees­tis paar-kolm suu­re­mat ga­le­riid. Ne­mad ot­sus­ta­vad, mis hin­da on min­gi töö väärt. Ja ne­mad ot­sus­ta­vad, mis on pa­ras­ja­gu popp. Haus, Vaal. Mõne­ti värs­ke te­gi­ja­na Bal­ti Oks­jon. Ja ot­sa­pi­di ka Al­lee, kes küll on ak­tiiv­ses­se te­ge­vus­se prae­gu pau­si tei­nud. Mõnes mõttes on see­su­gu­ne ost­ja­te koo­li­ta­mi­ne ja suu­na­mi­ne kii­duväärt. Tei­salt võib tu­le­mus ol­la üsna ühe­pool­ne ja lõhna­ta ise­gi kar­tel­li jä­re­le. Ne­mad ot­sus­ta­vad too­de­te tu­ruväär­tu­se üle, hoia­vad hin­da, juu­ru­ta­vad uu­si lem­mik­suun­di, va­li­vad le­til laiu­ta­vad tööd, loo­vad koos­mee­les uu­si ar­tis­te, rää­gi­vad le­gen­de ja voo­li­vad emot­sioo­ne.

Sa­ma­moo­di õpe­ta­sid Ees­ti ga­le­ris­tid kuns­tisõbra hin­da­ma Tei­se maail­masõja eel­se ajas­tu, eri­ti Pal­la­se kunst­ni­ke töid. Kui ga­le­riid ta­haksid, siis tõuseks uues­ti moo­di li­noollõige või mis tahes, mil­le vas­tu kuns­ti­pub­lik prae­gu mis­kipä­rast hu­vi vä­ga ei tun­ne. Ga­le­riist ei saa seepä­rast üle ega ümber.

Tei­seks hin­na­po­lii­ti­ka isee­ne­sest. Ga­le­rii on na­gu ka­sii­no – ma­ja võtab ala­ti oma. Ga­le­rii-oma­ni­ke­le meel­dib rõhu­ta­da, kui­das ne­mad te­ge­le­vad hea­te­ge­vu­se­ga. Ot­sa­ti see nii kind­las­ti on­gi – nad pa­ku­vad noor­te­le kunst­ni­ke­le väl­jun­dit, koo­li­ta­vad ost­ja­tur­gu, hoia­vad Ees­ti kul­tuu­ripä­ran­dit, meie kõigi oman­du­ses ole­vat hin­da­ma­tut väär­tust. Ent na­gu öel­dud, suu­re­mad ga­le­riid ja oks­jo­ni­ma­jad on ma­jan­dus­li­kult plus­sis.

Näi­teks oks­jo­ni­te pu­hul on ga­le­riid vii­ma­se paa­ri aas­ta jook­sul oma sel­ja­ta­gu­se ke­nas­ti kind­lus­ta­nud, muu­tes oks­jo­ni­te fi­nantss­kee­mi ja li­sa­des fik­see­ri­tud os­tu­ta­su oks­jo­ni haam­ri­hin­na­le. Va­hen­dus­ta­su on üsna krõbe, ula­tu­des su­ju­valt 15 prot­sen­di tuu­ri. Kui se­da võrrel­da teis­te sek­to­ri­te va­hen­dus­ta­su­de­ga (kas või näi­teks kin­nis­va­ra­maak­le­ri­te oma­ga), siis on te­ge­mist ik­ka üsna ku­lu­ka lüli­ga.

Kui kin­nis­va­ra ruut­meet­ri­hin­da­de pu­hul toi­mib tea­tud loo­gi­ka, mis on seo­tud näi­teks kesk­mi­se pal­ga­ga, siis kuns­ti­hin­da­de ku­ju­ne­mi­ne on pal­ju lä­bi­paist­ma­tum. Ega kee­gi ei tea, miks üks Kon­rad Mägi töö mak­sab mil­jon kroo­ni, aga mit­te näi­teks pool või kaks mil­jo­nit. Kuns­ti­tu­rul toi­mib kat­se ja ek­si­tu­se mee­tod pal­ju pa­re­mi­ni kui mu­jal. Emot­sioo­nil on to­hu­tu roll ja ga­le­riid pai­gu­tu­vad olu­li­seks taus­tajõuks.

Avastamata rahaallikad

Kunst on üldi­selt vä­ga lo­kaal­ne värk. Um­bes sa­ma­su­gu­ne na­gu õlleä­ri. Mõnda kau­bamär­ki saab eks­por­ti­da, kuid üldi­selt juuak­se Taa­nis ik­ka­gi Taa­ni õlut ja Ees­tis oma­maist. Mi­ne proo­vi Ida An­ton-Agu vä­lis­maal müüa. Kui­gi eran­deid on – Ees­ti suu­nal te­gut­seb näi­teks üsna mi­tu his­paan­last või roots­last, kes on oo­ta­ma­tult kes­ken­du­nud pal­las­las­te ko­gu­mi­se­le. Aga nad ela­vad (vä­he­malt osa hooa­jast) Ees­tis...

Osa oks­jo­ni­ma­ju on haara-nud Ees­ti kuns­ti kõrva­le tei­sed Bal­ti rii­gid ja nõnda en­da jaoks tur­gu suu­ren­da­nud. Ent üks reaal­ne tu­ru avar­da­mi­se võima­lus oleks vä­lisees­ti kunst ja kunst­ni­kud. On liht­salt ülla­tav, kui vä­he meie en­da kuns­ti­muu­seu­mid tea­vad Vä­lis-Ees­tist. Pal­jud pa­gu­las­kunst­ni­kud on ot­si­nud või ot­si­vad kon­tak­ti Ees­ti­ga,  val­mis oma töid siin­se­tes­se kol­lekt­sioo­ni­des­se üle and­ma. Ju­ba aas­taid Mal­lor­cal elav Erik Sch­midt kas või. Nen­dest töö­dest osa jõuab va­rem või hil­jem tu­ru­le. Seepä­rast ga­le­riid ju­ba kom­pa­vad­ki ak­tiiv­selt just vä­lis­maa suun­da, et tur­gu et­te val­mis­ta­da. On kuul­da ol­nud, et näi­teks Vaal.

Ees­ti kuns­ti­tu­ru prob­lee­miks on as­jao­lu, et õli­maal on se­ni ol­nud üle­hin­na­tud ja ak­va­rell oma­kor­da ala­hin­na­tud. Graa­fi­kast po­le üld­se mõtet rää­ki­da­gi – ole­ma­tu hin­na tõttu sel­gelt alaväär­tus­ta­tud. Üle­maks­tud õli­maal on ka mõne kuns­ti­ko­gu­ja kõrbe­mi­se üks põhju­seid.

Ja loo­mu­li­kult on pers­pek­tii­vi­kas nüüdi­saeg­ne kunst, mi­da ga­le­ris­tid saa­vad va­hest ehk ise­gi kõige pa­re­mi­ni tu­rus­ta­da, sest nad on as­ja juu­res ol­nud star­dist ala­tes. Iga oks­jo­ni ni­mis­tu ko­hus­tus­lik lii­ge on vii­mas­tel ae­ga­del näi­teks noo­re­ma põlv­kon­na tõusev te­gi­ja Maa­rit Mur­ka või Ali­ce Kask. See on ga­le­rii­de tead­lik va­lik. Mil­jard Kilk on kind­las­ti näi­de, kui­das kaa­saeg­sed suu­da­vad ka te­ge­lik­ku­ses ab­so­luut­se­te ras­ke­kaal­las­te sek­ka söös­ta.

Kui­gi kuns­ti­turg on ma­jan­dus­su­ru­ti­ses ra­hu­ne­nud, ei mõ-ju­ta see nõutud au­to­ri­te töö­de müüki eri­ti. Küll kin­ni­ta­vad ka ga­le­ris­tid, et vä­he­maks on jää­nud liialt emot­sio­naal­seid üle­pak­ku­mi­si, mis va­rem olid vä­ga kii­red tu­le­ma. Eks kuns­tis ole­gi nõnda – kas saa­dak­se kuul­saks või sur­rak­se näl­ga. Osa kuns­ti­ko­gu­jaid on­gi nii oma va­ra­se­ma­te emot­sioo­ni­de lõksu kuk­ku­nud.

Na­gu öel­dud, kunst klee­bib vip­pe na­gu kärb­se­pa­ber pu­tu­kaid. Kui Ur­mas Sõõru­maa näi­tab oma lühi­ke­se aja­ga kok­ku os­te­tud kuns­ti­ko­gu hea mee­le­ga, siis Too­mas Lu­man mis­kipä­rast kuns­tist rää­ki­da ei ta­ha. Kuid nad mõle­mad on üht­vii­si järs­ku kuns­ti leid­nud. Ja ai­ta­vad sel­le­ga tu­ru elav­da­mi­se­le kaa­sa.

Ent kind­las­ti ai­taks kuns­ti väär­tus­ta­va mõtte­laa­di süven­da­mi­se­le veel­gi pa­re­mi­ni kaa­sa era­muu­seu­mi­de te­ke. Üks Vii­nis­tus ju­ba on, küllap jõuab sel­li­se ra­ja­mi­se­ni pea­gi ka Sõõru­maa. See on sa­mu­ti tead­lik ja si­hipä­ra­ne kuns­ti hin­da ku­jun­dav te­ge­vus. Era­kol­lekt­sionää­rid on­gi ga­le­rii­de kõrval ot­sa­pi­di ha­ka­nud oma ko­gu­de­le väär­tust and­ma. Enn Põld­roo­si esin­dus­li­ku al­bu­mi ta­ga on kuns­ti­ko­gu­ja Enn Ku­ni­la – na­gu ka Olev Sub­bi mo­nog­raa­fia ta­ga. Mart Lepp ja Re­ne Kuul­mann on ri­da­mi­si väl­ja and­nud väik­se­mas for­maa­dis mit­me­ke­si­seid al­bu­meid, mis si­sal­da­vad nii Val­dur Oha­ka ja En­del Kõksi kui ka El­mar Kit­se, Ants Laik­maa või Kon­rad Mägi töid.

Era­muu­seu­mi asu­ta­mist ei oo­taks aga mit­te es­ma­joo­nes Sõõru­maalt, vaid hoo­pis Mart Le­palt, kes pä­ris oma emalt üli­suu­re kuns­ti­ko­gu ja on se­da hoog­salt ka kas­va­ta­nud. Vä­he­sed tea­vad, et just te­ma on Ees­ti suu­ri­ma era­kol­lekt­sioo­ni oma­nik.